Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
On väga oluline, kas näiteks polt vanal tsiklil oli tehases kroomitud, tsingitud, värvitud või nikeldatud. Ka pisiasjades ei tohi möödalaskmisi olla, teavad vanamootorrataste austajad, kes laupäeval oma sõidukid Viljandis vaatamiseks välja seadsid.
Eesti vanamootorrattaklubi Unic-Moto pidas Viljandimaal Holstre-Polli puhkekeskuses suvepäevi, millega alustati reede õhtul. Laupäeva hommikul võeti ette pidulik paraadsõit, mis viis läbi mitme küla. Kõigile huvilistele vaatamiseks seati eakad tsiklid Viljandis Vabaduse platsile. Kes tahtis, sai asjatundjatega juttu teha ja nõu küsida.
Kõnealuse klubi Harju ja Põhja-Eesti piirkonna juht Avo Kompus ütles, et suvepäevadele tuli ligi 200 inimest ning umbes 120 tsiklit. Peale Eesti oma inimeste oli kohaletulnuid Lätist, Leedust, Soomest ja Venemaalt.
Osa mootorrattaid on sündinud enne teist maailmasõda, osa pärast. Valmistatud on need Venemaal, Tšehhis, Belgias, Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal, Austrias, Rootsis ja Ameerikas. Eestis nimetatakse vanasõidukiks 35 ja enam aastat vana sõiduriista.
Kuna Viljandisse sõideti kokku üle Eesti ja tsiklite esimene noorus on ammu möödas, vajas Kompuse andmeil neist pool tosinat teekonnal ka kõpitsemist. Sellega on aga alati arvestatud ja nõnda on ühistel väljasõitudel kaasas tehnilise abi saateauto koos haagisega, kuhu vajaduse korral saab tsikli lükata, et teda hiljem parandada.
Kompus ütles, et tema kodus on seitse eakat mootorrattast ning sedapuhku otsustas ta suvepäevadele sõita 1939. aastal toodetud külgkorviga sõidukil Zündapp KS600. Sel on tema sõnul võimsust rohkem kui omal ajal Vene sõiduautol Zaporožets ja sellega on kolmekesi hea sõita.
«Keeruline on vastata küsimusele, mis mind vanade mootorrataste puhul köidab,» lausus Kompus. «Tooksin ehk välja kolm punkti. Esiteks ajaloohuvi. Vana tsikli restaureerimine pole sama, mis parandada uut mootorratast. Uurime nii klubis isekeskis kui peame interneti vahendusel nõu teiste huvilistega kaugemalt, kuidas täpselt oli mootorratas tehases valmistatud. Oleks suur möödalaskmine, kui mõni detail, mis oli algul kroomitud, saab restaureerimise käigus hoopis tsingitud, värvitud või nikeldatud.»
Samuti tõi Kompus esile, et tema jaoks tähendab eaka tsikli restaureerimine head vaheldust põhitööle. Ja kolmandaks märkis ta, et restaureerimist saab teha maksimaalse kvaliteediga, mida tavaline töö ajalise piirangu tõttu alati ei võimalda. Seega võib ta eakat sõidukit korrastada mitu aastat, peamine, et tööga saab vähemalt ise rahule jääda.
Eesti vanamootorrataste klubil oli see nüüd 32. kord igasuvist kokkutulekut pidada. Kompus lisas, et üksteise tegemistega ollakse klubis niigi kursis, aga suvepäevad on tore traditsioon kõigil selle ala huvilistel kord aastas kokku saada. Ühtlasi auhinnati aasta jooksul kõige paremini restaureeritud tsikleid, samuti parimaid kohapeal korraldatud mõõduvõtmistel. Tagasi koju vurasid eakad mootorrattad pühapäeval.
Klubi eesmärk on ühendada vanamootorratta valdajaid ja huvilisi ning säilitada vanatehnikat. 1976. aastal asutatud ühendusse kuulub 167 liiget.
«Sellise huvi puhul nagu vanamootorrattad on seltskonnal väga suur roll,» lisas Kompus. «Kiidan kaaslasi, sest ei mäleta, et meil oleks palju lahkarvamusi ette tulnud.»