EKRE, Brexit ja parimad võimalikud lahendused

Aivar Kaljusaar

FOTO: Marko Saarm/Sakala

EKRE JA BREXIT. Esmapilgul tundub ehk raske neid kaht lühendit omavahel seostada, aga kui järele mõelda, siis ühiseid jooni leidub.

Kolm aastat tagasi, kui Suur­britannias oli Euroopa Liidu liikmesuse rahvahääletus, tõid liidust lahkumise pooldajad kõikvõimalikke ja -võimatuid argumente, et võita. Võitsidki. Napilt, kuid kindlalt.

Seda, mis järgneb või järgneda võib, ei osanud nad aga vist uneski näha. Tagajärjeks oli segadus, et mitte öelda kaos majanduses, panganduses ja kaubanduses.

Brexit tähendab kõigi siduvate köite läbilõikamist, ent kuna majandus on tänapäeval globaalne, ei tule isegi selline tubli riik nagu Suurbritannia üksi toime. Praeguseks on lahkumise pooldajate hulk uudistest kuuldu põhjal tublisti vähenenud, aga teha pole enam midagi.

Eestis läksid riigikogu valimised selles mõttes mõistlikumalt, et inimesed said aru: suund Euroopa Liidust välja on vale. EKRE seda suunda oma valimisprogrammis kas just lubas, aga vihjas sellele küll. «Võimu jätkuval koondamisel Euroopa Komisjoni kätte paneme Eesti edasised sammud, ja vajaduse korral ka Euroopa Liidu liikmelisuse, rahvahääletusele.» Nii seisab EKRE programmis «Eesti eest!».

Loodan väga, et säärast hääletust ei tule mitte kunagi. Väikse Eesti majandusele tooks liidust väljaastumine veelgi rohkem kahju kui Brexit Suurbritanniale.

PEAMINISTRI PARTEI kinnitab endiselt Euroopa Liidu suunda. Õnneks. Ent EKRE õõnestab oma tegude põhjal visalt liitu Euroopaga. Meenutagem näiteks rahandusminister Martin Helme hiljutist isetegevust Euroopa rahandusministrite kohtumisel. Ta ei esindanud tookord oma riigi soove. Selle seiga järellainetust võime näha ilmselt sügisel.

Teine kurioosum oli Toompea lossi valgest saalist Euroopa Liidu lippude väljaviimine. Ma ei saa aru, kuidas kaks lippu suudavad Eesti suveräänsuse kahtluse alla seda. Ja kuidas me seletame väliskülalistele lippude puudumist, kui nad nende kohta peaksid küsima? Imelik on!

Mõlemad väljatoodud juhtumid leidsid aset eelmisel kuul. Kas EKRE valijad kiidavad need heaks või panevad neid pahaks? Selle erakonna kivikindlalt püsiva reitingu põhjal ütleks, et kiidavad heaks. Mis peaks neid oma valikus kahtlema panema, on tõtt-öelda raske ette kujutada.

Eesti riiki valitseb küll Keskerakond, kuid üksnes tinglikult, sest üks koalitsioonipartei ajab ikka rangelt oma asja. Seda vaadatakse pealt kipras kulmuga, kuid lõpptulemusena ikkagi soosivalt (meenutagem Euroopa Liidu lipu hääletust). Vaid väga suurte ämbrite puhul viibutatakse sõrme ja öeldakse: «Ära enam nii tee!» Kas sellest ka tulevikus abi on, näitab aeg.

Õnneks on järgmised valimised veel piisavalt kaugel, et näidata oma tegudega, kas me sellist Eestit tahtsimegi. Siis otsustavad valijad uue riigikogu koosseisu.

ÕIGUS ON NEIL, kes ütlevad, et miinusteta pole ükski erakond. Küsimus ongi, kui suured need kellelgi on ja milles seisnevad.

Siia lõppu sobivad hästi Helir-Valdor Seedri sõnad Isamaa suurkogul: «Mida siis ikkagi teha? Kas on üldse kedagi, kellega me tohiksime olla ühes valitsuses? Või peaks Isamaa ennast igaveseks opositsiooni määratlema?»

Jääb vaid öelda, et ehk ongi praegune valitsus võimalikest variantidest parim. Aeg näitab.

Tagasi üles