Muna õpetab kana. Kalle Grünthali juhtum

(Artikkel on ajendatud riigikogu EKRE fraktsiooni liikme Kalle Grünthali 4. juuli Sakalas ilmunud arvamusloost «Mina vandusin ja teised ka».)

ILMSELT OLEKS ARMAS, kui laps oma esimesel koolipäeval pahandaks, et asjad on koolis valesti korraldatud, ning hakkaks õpetama õpetajaid. Kui aga riigikogu liige oma esimesel päeval parlamendis ja esimese mulje peale hakkab tegema etteheiteid parlamendi tööle ning kirjutab sellest pika loo, on see totter. Kalle Grünthali lugu sellest, kuidas tema tulekul parlamendis asjad valesti käisid, on totter. Räägin seda kõige kogenuma riigikogu liikme, mitte ühe partei esindajana, tundes selle maja parimaid tavasid ja inimesi sõltumata nende kuuluvusest.

Sündmus, mida Kalle Grünthal nägi, aga seletada ei oska, oli vaidlus ja hääletamine Euroopa Liidu lipu valgesse saali paigutamise üle. Nii vaidlused kui hääletamised on parlamendi töö. Mees ei tea midagi riigikogu tavadest ega protseduuridest, aga kritiseerib nähtut kõiketeadja toonil.

Grünthali eksitustest rääkima hakates alustaksin tema väitest, nagu oleks Euroopa Liidu lipp toodud riigikokku 2017. aastal meie eesistumise ajaks ja siis unustatud sinna. Kui noor kolleeg viitsinuks oma esimesel päevalgi kuulata, teaks ta, et see lipp toodi tunduvalt varem, üksmeeles ega olnud mõeldud ajutisena. See toodi sinna Eesti Euroopasse kuulumise märgina ja mitte Eesti lipu asemele, nagu väidab verinoor kolleeg, vaid selle kõrvale. Nii on see riigiasutustes tihti ja kummagi lipu arvul pole siin sümboolset tähtsust. Saab mitme- ja paarikaupa, saanuks ka ilma, aga nii oli kord kokku lepitud.

Ilmselt oleks armas, kui laps oma esimesel koolipäeval pahandaks, et asjad on koolis valesti korraldatud, ning hakkaks õpetama õpetajaid. Kui aga riigikogu liige oma esimesel päeval parlamendis ja esimese mulje peale hakkab tegema etteheited parlamendi tööle ning kirjutab sellest pika loo, on see totter.

Kui Kalle Grünthal räägib, et Henn Põlluaasa korraldusel koristati Euroopa Liidu lipp nüüd ära, jätab ta targu mainimata, et riigikogu esimees ei ole kojamees, kes asju koristab, ega komandant, kelle tööülesannete seas selline kamandamine üldse oleks. Ta saanuks algatada selle ideena, mitte minna lippu salaja kõrvaldama. Tema käitumine oli mage ja alavääristab tema ametit, kuigi oli mõeldud Euroopa alavääristamise ja enesekehtestamisena.

Selline asi tekitas põlgust ja pahameelt, mistõttu tegime ettepaneku Euroopa Liidu lipp Eesti oma kõrvale tagasi panna. Jälle ei saa Grünthal aru, mis toimus, ja seletab midagi ettepanekust, mida ei olevat saanud hääletada. Tegelikult ei osanud Põlluaas hääletusele panna õiget teksti. Me kirjutasime nimelt kõigepealt kirja riigikogu juhatusele ning esitasime hääletamiseks seejärel eraldi teksti. Põlluaas, kelle tugevaim külg on upsakas asjatundmatus, magas selle maha ja keeldus ka kuulamast, mida talle saalist selgitati: et ta tegi vea, kui surus hääletamisele üldises sõnastuses kirja juhatusele, mitte hääletamiseks mõeldud konkreetse ettepaneku riigikogu täiskogule.

See väiklus vea mittetunnistamisel kestis mitukümmend piinlikku minutit, aga lõpuks oli Põlluaas sunnitud hääletuse tühistama, võtma selle vaheaja, mida talt nõuti, kuulama ära, mis vea ta tegi, ja selle parandama. Sellest kõigest Grünthal ei räägi ega ilmselt saa ka aru. Kombeid tuleb aga tunda, enne kui nende teemal sõna võtta.

Kui Grünthal räägib nüüd midagi kellegi kurjast keelekasutusest või kohalt ärakäimisest, siis on see taas lapsik vaatenurk.

Riigikogu esimehe toolil ei ole kunagi varem olnud sellist inimest, kel puudub isiklik autoriteet, kes aga igat küsimust ja küsijat, ettepanekut ja ettepaneku tegijat kipub halvustama ja tänitama, nagu teeb Põlluaas.

Riigikogu ei ole algkool, parlamentides ei istutagi hiirvaikselt paigal. Keegi ei olnud sõnavõttudes ebaviisakas peale Põlluaasa, kuigi oldi, ja põhjusega, ka emotsionaalsed. Algpõhjus on selles, et riigikogu esimehe toolil ei ole kunagi varem olnud sellist inimest, kel puudub isiklik autoriteet, kes aga igat küsimust ja küsijat, ettepanekut ja ettepaneku tegijat kipub halvustama ja tänitama, nagu teeb Põlluaas. Vaidlus just sellest algas ja mina olin esimene, kes probleemi sõnastas: ta ei selgitanud eri seisukohti, vaid praalis enda omaga justkui juhisega hääletamiseks. Riigikogu esimees käitus nagu EKRE politruk, aga ta peab esindama erapooletult kogu parlamenti. Ta peab olema sõbralik, lubatud on heatahtlik nali või viisakas etteheidegi, aga selline umbne enda ja oma partei tõe pealesurumine, millega tegeleb Põlluaas, ei sobi sellesse tooli.

Sellest kogu see vaidlus. Ja kui see kõrvalt ka arusaamatust tekitab, on see sügavalt riigikogu kohustus ära pidada.

Põlluaasad tulevad ja lähevad, õpivad nad siis vahepeal midagi või mitte. Parlamendi rõhuv enamus aga ei ole tööl esimest päeva, ta on olnud seal märksa kauem ka istungi juhatajast ning soovib ausat ja viisakat juhatamist.