Olukorrast idapiiril viis aastat hiljem

Piirivalvurid ja koer seisavad Võrumaal Setomaa vallas kunagise Hõbeoja piirpunkti kandis. Mõni aasta tagasi oli siin mets ja võsa, nüüd on vaade piirkoridorile Eesti poolelt avar. Venemaa kulgeb all vasakul küljel. Foto: Marko Saarm

«Praegu on meil ärevad ajad,» lausub Eesti piirivalvur kohas, kus ligi viis aastat tagasi võttis Vene piirivalve kinni Eesti kaitsepolitseiniku. Lisaks on tema sõnul andmeid, et meie, Sakala ajakirjanik ja fotograaf, rikkusime piirirežiimi ala.

Kokku kolm piirivalvurit nõuab meilt aru ning fotograaf peab kaamerast ette näitama, milliseid pilte on ta piiri ääres teinud. Olukord näib tõsine. Veel uurib piirivalvur oma nutitelefoni saabunud piirikaamera fotot, millest paistvat, et olime läinud lubatust kaugemale.

Meile pole ta nõus seda fotot näitama. Mõnda aega pilte vaadanud, jõutakse siiski järeldusele, et kõik on hästi. Ka jäljed, mille heina sisse jätsime, pole ulatunud tavakodanike jaoks üle keelujoone. Piirivalve lubab, et võime piiri ääres edasi olla. Peamine, et me keelumärgist kaugemale ei läheks.

Sakala ajakirjaniku Aivar Aotähe paremat kätt jääb idapiiri esimene piiripost, sealt edasi üle aia ja kitsa jõe on Venemaa. Täpsemalt öeldes saavad just keset jõge nurkapidi kokku Eesti, Venemaa ja Läti. Eesti ja Läti piir kulgeb seal samuti mööda jõge, pilti vaadates paremal aia taga. Foto: Marko Saarm

Olgu etteruttavalt öeldud, et järgmisel päeval saan politsei- ja piirivalveameti pressiteenistusest teada äreva aja põhjuse. Nimelt tuvastati eelnenud ööl kagupiiril kahe inimese kahtlane liikumine ning kahe riigi koostöös pidasid Vene piirivalvurid kinni kaks dokumentideta Vene kodanikku. Mis asjaoludel nad piiriäärsel alal liikusid, peab selgitama menetlus.

Meil eesmärki piiri rikkuda ja karistada saada tõesti pole. Tahame hoopis oma silmaga veenduda, kuivõrd on idapiiri korrastatud pärast 2014. aasta 5. septembri juhtumit Eesti kaitsepolitseinikuga. Nagu kinnitasid toona Eesti võimud, rööviti meie mees meie maa pinnalt ja viidi Venemaale. Vene võimud aga teatasid, et Eesti mees tuli ise üle piiri.

Idapiir oli toona kohati väga kehvasti tähistatud, seda muidugi just lihtsale inimesele, kes näiteks piiri lähedale seenele või marjule läks ja siis lihtsalt teise riiki sattus. Sestap otsustasid Eesti riigi juhid, et idapiir tuleb korda teha.

Kolme riigi kolmnurk

On kolmapäeva hommik. Jõuame oma retke esimesse sihtpunkti, mis asub Eesti kagunurgas, kus saavad kokku Eesti, Läti ja Venemaa. Muide, ka viis aastat tagasi käisime seal just kolmapäeval. Toona orienteerusime eeskätt paberkaardi järgi ning jõudsime läbi Parmu küla ja samanimelise looduskaitseala kohale otseteed pidi.

Eesti kagunurgas piirist mitme kilomeetri kaugusel on just korrastatud metsateid. Foto: Marko Saarm

Nüüd juhatab meid nutitelefoni GPS-rakendus, mistõttu läheneme ringiga. Tänu sellele aga näeme, kuidas just praegu tehakse metsateid laiemaks. On see nüüd osa piiriprogrammist või riigimetsa teede haldamise kavast, jääb siinkohal tuvastamata. Ühtäkki ilus lai metsatee lõpeb ja edasi viib kipakas rada, kus madala põhjaga auto võib jänni jääda. Samasugune oli see rada ka viis aastat tagasi.

Küll aga hakkavad piiri lähedal silma uued piiripostid ja muud -tähised. Niidetud on heina, maha võetud võsa ning metsa. Kolme riigi ristumispunkt on nii avar, kena ja tasane, justkui oleks see peatselt peetava simmani eel korrastatud külaplats. Või nagu golfiväljak.

Külaplatsil ja golfiväljakul pole aga piiritähiseid. Siin on neid küllaga. Isegi nii palju, et kogemata üle piiri eksida ei saa. Lisaks on eesti, inglise ja vene keeles tahvlid väljavõttega riigipiiriseadusest.

Idapiiri esimese piiriposti ümber on kaarjana laotud kivisillutis. Päris postini siiski minna ei tohi, seda keelavad neli-viis meetrit eemal asuvad kollased sildid kirjaga «Seis. Eesti riigipiir». Ühtlasi jälgib seda piiriposti kaamera, täiesti avalikult. Varjatud kaameraid on piiri ääres omajagu.

Setomaa vallas lõikab Venemaa kahel korral läbi Eesti tee, tõsi, sel juhul on tegu just Vene teejupiga. Pilt on tehtud Saatse saapas kahe riigi piiril, vasakule jääb Eesti ja paremale Venemaa. Foto: Marko Saarm

Idapiiri esimese posti lähedal, ilmselt vähem kui kümne sammu kaugusel on Eesti ja Läti ühine piiripost, aga seda eraldab traataed, mis on tõmmatud suures osas just Eesti ja Läti vahele. Võib-olla aitab see vähendada mõne huvilise kiusatust läheneda Venemaale piki Eesti ja Läti piiri.

Poolesaja meetri pikkuse aia teises otsas on veel üks Eesti ja Läti ühine piiripost ning selle ees takistust pole. Võib ligi minna ja pilti teha. Kui idapiiripost on maaga tasapinnal, siis need kaks on seatud kividega palistatud platvormile. Kes soovib, saab aiast eemal üle madala Pedetsi ehk Läti keeles Pededze jõe Lätti kalpsata. Küll võib juhtuda, et siis tahab Läti piirivalve ületuleku eesmärgist teada.

Viis aastat tagasi jõudsime tolles kohas uidata 45 minutit, misjärel saabus meid kontrollima piirivalve. Nüüd tulevad nad viis-kümme minutit varem. Me ei ole nimme neile oma plaanidest eelnevalt teada andnud, et näha, kas ja kuidas piirivalve reageerib.

Saatse piiripunktist võib läbi minna jalgsi. Keegi on jätnud Eesti poolele teadmata aeg tagasi maha kaks autot, ühel üks kumm juba tühi. Foto: Marko Saarm

Piirivalvurid, mees ja naine, on viisakad ja lahked ning küsivad meilt dokumente. Üks piirivalvur läheb neid autosse kontrollima, see võtab minu hinnangul päris mitu pikka minutit. Kui dokumente poleks, tuleks meil sõita kordonisse oma isikut tõendama.

Oma näo ja nimega ei soovi piirivalvurid lehes esineda, aga nad ütlevad, et sinna kanti juhuslikke inimesi ei eksi. Tullakse justnimelt huviga kolme riigi ristumiskohta vaatama. Uudistajaid pole palju, ehk nädalas korra, kui sedagi.

Mis pole meie arvates viie aastaga üldse muutunud, on Eesti mobiilside, vähemasti meie kasutada olev Telia oma. Õige varsti läheb nii piltniku nutifon kui minu nuputelefon Läti võrku. Eesti ja Läti võrgu vahet pendeldavad telefonid sealkandis veel, lisaks käib nuputelefon korraks ära ka Vene mobiilivõrgus. Nutitelefoniga kaarti vaadata on kohati raske või üldse võimatu, sest vahel teatab telefon võrgu puudumisest või saab ainult kätte andmeside jaoks hirmus aeglase GSM EDGE võrgu.

Koht, kus see juhtus

Viljandist Sakala toimetuse juurest oleme läbi Võru Eesti kagunurka jõudes maha sõitnud ligikaudu 180 kilomeetrit. Järgmine sihtkoht ongi Eesti kaitsepolitseiniku ja Vene võimuesindajate viie aasta tagune kohtumispaik, mis asub Vastseliinast edasi Miikse küla lähedal.

Toona juhtusime sinna ajal, kui just Vene poolel uuris sündmuskohta vähemalt neli-viis meest. Vastavatest organitest. Hõikasin neile üle piiri vene keeles tere ja Venemaa ametnik tervitas meid kümmekond meetrit eemalt viisakalt vastu. Veel sain neilt siis nentiva vastuse, et jah, see ongi see koht.

Piirivalvurid on just käinud Sakala ajakirjanikke kontrollimas ning lahkuvad pärast seda, kui on veendunud, et kõik on korras. Foto: Marko Saarm

Seekordsel retkel ei märka me Venemaa poolel kedagi. Aga oleme jõudnud piiriposti number 121 juures olla vaid mõne minuti, kui saabubki Eesti piirivalve kolmeliikmeline tõsine meeskond, kes meid piirirežiimi rikkumises kahtlustab, aga pahategu tuvastamata lahkub. Nad jätavad teiste piirivalvurite jaoks maha salamärgi, mida me pildistada ei tohi.

Koht ise ehk piir on viie aasta taguse ajaga võrreldes selgemini tähistatud. Piiriala on avaram, aga kuna on peaaegu kesksuvi, vohab taimestik suure hooga.

Uudistame natuke veel ja ma korjan koju kaasa põdrakanepit. «Ära neid Venemaa poolelt võta!» hüüab väga ettevaatlikuks muutunud piltnik eemalt. Rahustan teda, et nopin vaid Eesti omi taimi. Aga kui hoogu sattuda, võib kõrges taimestikus tõesti kogemata liiga kaugele astuda.

Sõidame autoga edasi mõne piiriposti jagu maad kohta, kus me eelmisel korral õiget kohta otsides olime ekselnud. Hein piiri lähedal on endiselt kõrge, aga sisse on niidetud kahe meetri laiune rada. Eesti piiripostid ja tähised on enamasti uued. Veel tundub meile, et võsa on vähemaks võetud.

Tookord jalutasime piiri ääres päris pikalt, kuni ühtäkki viis rada Eesti poolelt Vene piiripostist mööda vaid mõne meetri kauguselt. Nüüd me nii kaugele ei lähe, sest muidu peaksime mööda astuma piirimärgist, mis seda teha ei luba. Nimelt kulgeb niidetud rada algul sellise tähise ees, siis aga taga.

Mets on kadunud

Viis aastat tagasi sattusime õiget kohta otsides ka metsa, kus piir oli kõige segasemalt tähistatud. Siin-seal olid puude küljes kollased lindid, mis vaid viitasid piirilähedasele alale. Lisaks mõni selgesõnaline, aga luitunud kollasel taustal silt, mis käskis Eesti piiri ees seisma jääda. See silt poleks metsas kindlasti märkamata jäänud.

Politsei- ja piirivalveamet on mulle varem kinnitanud, et piiriala enam lintidega ei tähistata. Läheneme mööda kruusateed, mille ääres on iga mõnekümne meetri järel uued ja erkkollased piirisildid, mis ei luba teelt kaugemale astuda. Edasi olekski tülikas minna, seal laiub künklik ja suviselt taimeküllane raielank. Uued sildid on kaardus, nii on neid paremini märgata ka külgedelt.

Selgub, et toonast metsa enam polegi, vähemasti mitte endisel kujul. Ühtäkki keelusildid lõpevad ning leiame üles tuttava raja, mille ühel küljel on mets veel alles. Sõidame sealt edasi ja jälgime pingsalt, et me ei mööduks ühestki keelumärgist.

Metsa äärde on töömehed masinad parkinud, eemal langil niidab traktor heina. Liigume edasi.

«Nüüd oleme Venemaal!» teatab äkki fotograaf, kes püüab kaardilt telefoniekraanil meie asukohast selgust saada.

Õnneks ta eksib. Küll aga märkab silm, et meist mitukümmend meetrit sisemaa poole on kollased postid. Ilma ühegi sildita. Uurime ümbruskonda ja märkame teisel pool mitmesaja meetri kaugusel paari Eesti mustvalget piiriposti.

Siin vist laiuski eelmine kord mets, kus oli puude külge seotud piirilähedasele alale viitavaid kollaseid linte. Nüüd aga on raielank kõrge heina ja areneva võpsikuga.

Ühtlasi on see koht, kus me ei saa aru, kui lähedale võiksime piirile minna. Nagu öeldud, on meist mitusada meetrit Venemaa suunas üksikud Eesti piiripostid, aga keelavaid kollaseid silte «Seis. Eesti riigipiir» me ei näe. Künklikul ja heina ning võssa kasvaval raielangil võib tähelepanematu inimene ehk tõesti Venemaale eksida.

Ilma ühegi sildita kollaseid-oranžikaid poste on piiri ääres palju. Hiljem uurin järele, et need on mõeldud piiri- ja politseiameti partneritele piirihooldustööde jaoks ning teistele isikutele need juhindumiseks pole. Järelikult läks kõik hästi, olime Eestis meile lubatud kohas.

Seaduslikult Venemaal

Venemaal käime siiski ka sel korral ära ja täiesti seaduslikult, vaid selle erinevusega, et kui viis aastat tagasi tegime seda Põlva-, siis nüüd ehk pärast tunamullust haldusreformi Võru maakonnast.

Nimelt lõikab Setomaa vallas Venemaa kahes kohas läbi Eesti tee: Saatse saapa sees kulgeb Venemaa 947 ja Lutepää ninas kuni 27 meetri pikkuselt. Läbi pääseb ilma viisata, aga tohib ainult sõita, kas või jalgrattaga. Jalgsiminek on keelatud.

Ka saapa ja nina juures on näha uusi piirimärke ning Eesti poolel hakkab silma lai liivariba. Osaliselt eraldab riike võrkaed, muid takistusi ja tähiseid on veel.

Eesti idapiiril on metsa ja võsa maha võetud. Loodus aga püüab taas peale tungida ja on tarvis niita, enne kui heinamaast võsastik ja siis taas mets saab. Foto: Marko Saarm

Sedapuhku käime samuti Saatse piiripunktis ja vaatame Saatse kordonit. Mõlemas kohas juba teatakse, et meiesugused on täna liikvel ning ohtu riiklikule julgeolekule me ei kujuta. Kohtumised on sõbralikud.

Piirivalvur soovitab külastada lähedal asuvat kunagist Hõbeoja piiripunkti ümbrust, sest seal on näha, kuidas Eesti pool on oma piiri korralikult hooldanud. Vanasti viis sealt läbi Värska ja Petseri maantee, mis on nüüd kahe riigi piiril kinni kasvanud.

Eesti poolel on tee küll olemas, aga selle otsas keelab riigipiirisilt meil edasi minna. Põikame korraks tagasi kordonisse ja küsime nõu. Piirivalve saadab meile appi kaheliikmelise patrulli ühes koeraga. Koos jalutame mäenõlvale, kus veel mõni aasta tagasi oli mets ja võsa. Nüüd avaneb avar ja ilus vaade ning enne piiri kulgeb Eesti poolel lai liivariba.

Tegelikult oleksime võinud sinna jõuda ka eemalt, astudes läbi hõreda metsatuka, kus me ühtki keelumärki ei märganud. Oma retke lõpus otsustame siiski mitte enam omapäi ekselda.

Vaatame mäenõlvalt kaugusse. Venemaa poolelt kisub taevas üha tumedamaks. Maaliline vaade, lummav ja ähvardav samal ajal. Puhub vali tuul ja hakkab sadama. Aeg on lahkuda.

Kui tagasi Viljandi kesklinna jõuame, oleme maha sõitnud 487 kilomeetrit.

Ole ettevaatlik ja tähelepanelik!

Eesti ja Venemaa vahel jookseb ajutine kontrolljoon, millele eelnevad Eesti poolelt eri loomuga märgid: mustvalged piiripostid, hoiatusmärgid ja infotahvlid.

Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Kerly Virk ütles, et Eesti poolelt võib tavakodanik minna Venemaa suunas kuni piiriribani. See on tavaliselt kümne meetri laiune ala, mis kulgeb piki Vene piiri. Vene piir asub Venemaa piiripostist umbes 2,5 meetrit Eesti poole.

Ta märkis, et mõnes kohas on Vene ja Eesti piiripost vastakuti ja siis on hea arvestada, et piir jookseb kahe posti vahelt umbes 2,5 meetri kaugusel kummagi piiriposti poolt vaadatuna.

Seega ei rikuta Eesti riigipiiri seadust, kui hoidutakse Vene piiripostist 13 meetri kaugusele. Piiri lähedal peab olema väga tähelepanelik, sest Vene piiripost võib Eesti poolt vaadates jääda põõsa või puu varju.

Sõltuvalt maastikust võib piiriala olla ka kümnest meetrist laiem. Viimati nimetatud juhul lookleb piir keset jõge või oja ning selle kaks, Eesti sisemaale kõige lähemal asuvat looka on ühendatud sirgjoonega, millest tahapoole jääbki piirirežiimi ala.

«Kõikjal idapiiri ääres tuleb lähtuda punase käega kollasel taustal hoiatusmärgist «Seis. Eesti riigipiir», millest edasi minna ei tohi,» lausus Virk. «Vastasel juhul satub inimene piirirežiimi alasse, mis on ebaseaduslik. Piirirežiimi ala rikkumise eest on ette nähtud kuni 800-eurone trahv.»

Leidub ka vanemaid silte, millel on «Eesti riigipiiri» asemel kirjas «Eesti piir». Sisu see aga ei muuda. Kõige kaugemal piirist on mõnel pool üles seatud infotahvlid, mis annavad teada lähedal asuvast piirist. Ära on toodud ka infotelefoninumbrid.

Virk lisas, et veel on piiri lähedale paigutatud oranžikad sildita plastpostid, mis on mõeldud politsei- ja piirivalveameti partneritele piirihooldustööde jaoks. Teistele isikutele need juhindumiseks pole. (Sakala)

Idapiiri investeeritakse miljoneid eurosid

Politsei- ja piirivalveameti pressiesindaja Kerly Virk ütles, et alates 2016. aastast tänaseni on Eesti riik panustanud idapiiri arendustöödesse 24,1 miljonit eurot.

Senised investeeringud hõlmavad maismaapiiri puhastamist võsast ning piiripostide ja hoiatussiltide paigaldamist. Samuti on rajatud Võrumaale Setomaa valda kaks 1,6 kilomeetri pikkust katselist ehk nii-öelda näidispiirilõiku, mille eesmärk on leida parim lahendus kogu idapiiri tarvis.

Samuti nõuab riigilt raha eraomanikelt piiriäärsete maade võõrandamine. Lisaks hangiti veepiiri turvalisuse tagamiseks uued poid ja veemärgid Peipsile, uusi radaritorne on rajatud Narva jõele.

«Osa senistest investeeringutest hõlmab uue piiriinfosüsteemi välja arendamist nii, et patrullid saaksid hõlpsasti infot vahetada ja piirivahejuhtumitele reageerida,» lausus Virk. «Praegu käib hange leidmaks pakkujat, kes ehitaks katselõikude eeskujul välja esimese 23,5-kilomeetrise piirilõigu Võrumaal, kolmikpunktist Luhamaa piiripunktini. Praeguse prognoosi kohaselt kulub selleks hinnanguliselt kaks aastat ning ehitustööde maksumus selgub täpsemalt, kui parim pakkuja on sügiseks selgunud. Edasiste piiriehitushangete väljakuulutamine sõltub Eesti valitsuse otsustest.»

Virk lisas, et Eesti maismaapiir nii idas kui lõunas on kokku 135,6 kilomeetri pikkune, jõepiiri on 76,7 kilomeetrit ja järvepiiri 126,3 kilomeetrit. (Sakala)