Kas riik kasvatab «lumehelbekesi»?
(Artikkel pärineb sotsiaalministeeriumi blogist.)
OLGU KÕIGEPEALT öeldud, et riik lapsi ei kasvata. Lapsi kasvatavad vanemad, kes annavad neile ellu kaasa ka väärtushinnangud.
Tööharjumuse kujundab samuti lapses esmalt lapsevanem. Riik ei ole kunagi sekkunud ega sekku ka tulevikus sellesse, kui laps vanaisa juures puid laob, kui ta on vastutav oma peenrajupi rohimise eest või kui ta taskuraha saamiseks lehti riisub. Esimesed töökogemused võiksidki lastel olla pigem harjutusliku ja kasvatusliku iseloomuga.
Töö tegemiseks alluvussuhtes ja sissetuleku teenimise eesmärgil saab riik kehtestada seadusega raamid. Seda tehes on seadusandja proovinud leida keskteed lapsele sobiva töö ja lapsele vajaliku kaitse vahel.
KEHTIVA TÖÖLEPINGU seaduse (TLS) järgi sõltuvad lapse töötamise lubatavus, töötamise kestus ja tehtavad tööd lapse vanusest, koolikohustuslikkusest ja töö iseloomust. TLS-i kohaselt on töölepinguline suhe lubatud alates seitsmendast eluaastast. 7–12-aastane laps võib teha kerget tööd kultuuri-, kunsti-, spordi- või reklaamivaldkonnas. Tööharjumuse kujundamiseks on võimalik näiteks spordivõistlustel abistamine, flaierite jagamine, etendustes ja reklaamides osalemine ...
13-aastane laps võib teha põllumajandustööd, kaubandus- või teenindusettevõttes abitöid, toitlustus- või majutusettevõttes abitöid või muid kergeid töid. 13-14-aastane alaealine või 15-16-aastane koolikohustuslik alaealine võib teha kerget tööd, kui töökohustused on lihtsad ega nõua suurt kehalist või vaimset pingutust.
2017. AASTAL MUUTUSID alaealiste töötamise reeglid lihtsamaks. Muudatuste eesmärk oli parandada alaealiste töölesaamise võimalusi, proovides samal ajal neile tagada efektiivsem kaitse töösuhtes.
Alla 15-aastaste töölevõtmiseks ei pea tööandja enam tööinspektsioonile eraldi taotlust esitama. Piisab kande tegemisest töötamise registrisse, mida ta nagunii kõikide töötajate puhul peab tegema, ja inspektsioon toimetab selle infoga edasi, küsides vajaduse korral tööandjalt infot juurde.
SAMUTI KAOTATI alaealistele lubatud kergete tööde nimekiri, mis oluliselt piiras võimalike tööde valikut. Tööaja koha pealt hakkasid küll kehtima rangemad piirangud, et koolikohustuslik alaealine saaks kooliveerandi keskel keskenduda hariduse omandamisele. Samas koolivaheajal lubatud töötundide arv kasvas. Alaealine saab töötada küll pool koolivaheajast, kuid näiteks alates 13. eluaastast võib koolikohustuslik alaealine vaheajal töötada seitse tundi päevas ehk 35 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. See on täiesti arvestatav tööaeg.
Mittekoolikohustuslike alaealiste nõuded on leebemad. Kui noorel on põhikool lõpetatud või ta on saanud 17-aastaseks, võib ta töötada sarnaselt täiskasvanuga kaheksa tundi päevas ja 40 tundi nädalas.
ENDISELT PEAME arvestama, et lapse organism on kujunemisjärgus ja tema elukogemus napp. Laps ei pruugi kohe osata talle antud tööd teha, tema võime ohtu hinnata on väiksem, ta vajab rohkem juhendamist ja jälgimist. See on paratamatus, mida seadusega muuta ei saa ja millega tööandja peab arvestama. Samas ei ole mingit põhjust, miks last peaks töötajana kohtlema täisealisest töötajast kehvemini.
Töötamise käigus kinnistub lapses arusaam, et võetud kohustusi tuleb täita. Samas tööharjumusega koos peaks laps saama teadmise, et enne tööleminekut lepitakse tingimustes kokku ja töölepingusse pannakse kirja, et tal on õigus saada töötasu kokkulepitud ajal ja suuruses või et töökeskkonnas kehtivad ohutuse tagamiseks teatud reeglid. Ka see on osa töökasvatusest.
KÕIGIGA JUHTUB õnnetusi, ka tööl. 2018. aastal oli alla 18-aastaste töötajatega registreeritud tööõnnetusi 31, viis neist olid rasked ja 26 kergemad juhtumid. Seega ei saa öelda, et laste töötamine ei ole päris töötamine ja selle reguleerimine on naeruväärne. Lapse tööelus ja töökeskkonnas on samad rõõmud ja mured nagu täiskasvanute omas, tema oskus negatiivsega toime tulla on aga täiskasvanute omast väiksem, peame selle eripäraga arvestama.
Me ei saa üle ega ümber ka Euroopa Liidu direktiividest, Euroopa sotsiaalhartast ega rahvusvahelise tööorganisatsiooni rahvusvahelise õiguse normidest. Nende normidega on seadusandja ka arvestanud. Kuid kas see, mida need normid kehtestavad – lapse õigus olla laps, lapse õigus hariduse omandamise ajale, lapse õigus tervise kaitsele – on üldse ebamõistlik? Mina arvan, et ei ole. Usun, et keegi meist ei soovi elada riigis, kus neid õigusi ei austata.
TÖÖINSPEKTSIOONI statistika näitab, et üha rohkem alaealisi käib tööl. Alaealised tahavad tööl käia ja ettevõtted on sellele ka reageerinud.
Töötamise registri andmete järgi on märkimisväärselt kasvanud laste töötamine haljastustööde valdkonnas. Ettevõtjad on võtnud lapsi appi kõnniteid puhastama, rohima ja muid selliseid ülesandeid täitma.
Palju registreeringuid on heakorratööde, abitööde ja hariduse vallas. Ühtlasi paistab silma avaliku halduse tegevusala, mille alla kuuluvad ka malevad, kus paljud noored saavad esimese töökogemuse. Olgu siinkohal öeldud, et sel aastal saab malevarühmade kaudu tööd ligi 5000 Eesti noort ning nad teevad heakorratöid mõisate ja suurtalude juures. Varasematel aastatel on malevarühmad korjanud ka marju.
Lapsi tööle võtvate ettevõtete arv on samuti kasvanud: 2018. aasta kuue kuu jooksul oli neid ettevõtteid 418, tänavu samal ajal 481. Põhjuseks võib olla just TLS-i reeglite lihtsustumine, samuti võib põhjus peituda töötukassa tööandjatele pakutavates toetustes. Nimelt saavad alates 2018. aastast tööandjad, kes pakuvad tööd 13–16-aastastele noortele, taotleda töötukassalt alaealise töötamise toetust.
Toetuse eesmärk on suurendada alaealiste töötamise võimalusi ning soodustada nende tööharjumuse ja -kogemuse saamist.
VANASÕNA ÜTLEB: «Kes otsib, see leiab.» Nii leiab ka laps võimaluse töökogemust saada või leiab selle vanem oma lapsele. On meeldiv tõdeda, et üha enam on ka ettevõtteid, kes alaealistele töö pakkumise vajadust ja võimalust näevad. Alaealisele töökoha pakkumine annab tööandjale peale väärtuslike töökäte ka võimaluse ühiskonda panustada.