Mina vandusin ja teised ka (1)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalle Grünthal
Kalle Grünthal Foto: Erakogu

EESTI KEEL ON rikkalik. Sõna «vanduma» on «Eesti keele seletava sõnaraamatu» järgi mitmetähenduslik. Ühe seletuse järgi tähendab see vandega kinnitamist, kindla vormiga pidulikku kinnitust, lubadust või tõotust. Teise järgi kirumist ja sõimamist. Tunnistan, et puutusin kolm nädalat tagasi kokku mõlema tähendusega.

Algas kõik meeldivalt, sest asudes riigikogu liikmena täitma oma kohustusi, andsin parlamendi ees ametivande. Kahjuks oli see ainuke meeldiv emotsioon sel päeval, sest täiskogu järgmise punktina päevakorras olnud hääletus Eesti lippude asukoha üle riigikogu Valges saalis tekitas küsimuse, kuhu ma ometi sattunud olen.

TAGAMAADEST niipalju, et Reformierakonna fraktsioon oli esitanud hääletamiseks ettepaneku, et riigikogu juhatus taastaks paari päeva taguse olukorra Valges saalis ning kõrvuti Eesti Vabariigi lipuga seisaks seal jälle ka Euroopa Liidu lipp.

Teatavasti toodi Euroopa Liidu lipud saali siis, kui Eesti sai endale ülesande olla Euroopa Liidu eesistujariik, Eesti mandaadi lõppemisel jäid need aga millegipärast saali edasi. Seetõttu oli riigikogu spiikri Henn Põlluaasa otsus taastada esialgne olukord ning panna saali tagasi Eesti Vabariigi lipud, nii nagu need olid seal olnud 27 aastat enne nende väljavahetamist, igati loogiline ja põhjendatud.

Kuigi Reformierakonna ettepaneku menetlemine algas rahulikult, käis mõne aja pärast saalis selline möll, mille käigus kadus igasugunegi parlamentaarne viisakus. Ühel hetkel tundus, et ma ei viibi mitte Eestis, vaid Lõuna-Korea parlamendi või Ukraina ülemraada istungil, kus lisaks sõnadele lähevad käiku rusikad. Kisa saalis, oma istekohtadelt lahkumine, lauasahtlitega kolistamine ja isegi vandesõnad kirumise tähenduses olid taustaks, enne kui mindi lõpphääletusele. Õnneks võitis terve mõistus ning Eesti lipud jäid saali edasi.

Kogu selle jandi pärast tekkis mul küsimus: kuidas on Reformierakond suutnud Eesti riiki nii pikalt valitseda, kui ta ei suuda isegi sellises lihtsas küsimuses nagu lippude asukoht Valges saalis esitada ettepanekut, mida on võimalik reaalselt täita? Nimelt, nii nagu ka kohtus, kehtib igasuguste ettepanekute ja eelnõude puhul reegel: otsuse tegemisel ei saa ületada nõude piire. Ehk siis: kui inimene nõuab kohtus vastaspoolelt 100 eurot, on kohtul võimalik oma otsusega tema kasuks välja mõista vaid 100 eurot. Hoolimata sellest, et ta saaks nõuda ka 1000 eurot.

Loo häbiväärne puänt peitubki selles, et Reformierakond, kes soovis taastada kahe päeva tagust olukorda, polnud teinud endale selgeks, et kaks päeva tagasi olid Valges saalis just Eesti lipud. Seega ei oleks ka kõige parema tahtmise juures olnud võimalik täita tema ettepanekut tuua saali tagasi Euroopa Liidu lipp.

Ma ei tea, miks Reformierakond ei soovi väärtustada rahvuslikku sümboolikat, kuid mulle sai selgeks, et tema pikkade valitsemisaastate jooksul vastuvõetud otsuseid tuleb hakata üle vaatama eriliselt kriitilise pilguga.

PS. PÄRAST istungit küsisin naljatoonis ühe saadiku käest: «Kas te korraldasite spetsiaalselt minu jaoks sellise etenduse?» Tollel oli ennist nähtud kuraas kadunud ning ta vastas vägagi vaoshoitult: «Mul on väga piinlik.»

Tagasi üles