Vastulause. Kuidas tuua sõna otseses mõttes koduukse ette Eesti parimad rattasportlased
(Artikkel on ajendatud Lauri Nälgi tänases Sakalas ilmunud arvamusloost «Kuidas panna tavaline inimene sporti vihkama».)
LÄINUD NÄDALAVAHETUSEL korraldas Viljandi rattaklubi kümneaastase pausi järel taas Viljandi linna ja maakonna teedel Eesti meistrivõistlused maanteesõidus. Alustan algusest: miks Viljandis selliseid võistlusi korraldada?
Viimane kord, kui Eesti jalgratta maanteesõidu meistrivõistlusi linnas peeti, oli see paik samuti Viljandi. Selliste võistluste linnas korraldamine on nii elanikele kui korraldajatele meeletult raske katsumus. Seepärast polegi kümme aastat ükski teine Eesti rattaklubi seda enda kanda võtnud.
2018. aasta kevadel tegi Eesti jalgratturite liit Viljandi rattaklubile ettepaneku tuua rattaspordi kuninglikuks alaks tituleeritud võistlused tagasi linnatänavatele, kaasaelajatele lähemale. Otsustasime pakkumise vastu võtta. Loomulikult teadsime, et see töö ei ole kerge ning kõigile sobivat lahendust pole. 2018. aasta suvel kohtusime Eesti meistrivõistluste nimisponsori Viljandi Metalli, Viljandi linnapea Madis Timpsoni ja rattaliidu juhatusega ning võtsime vastu otsuse: 2019. aastal toimuvad võistlused pika pausi järel jälle linnas, inimeste koduukse taga.
VILJANDI ON jalgratturitele ainulaadne võistluspaik. Sellist rajaprofiili, nagu pakuvad maastik selle linna ümber ja linn ise oma tänavatega, ei leia kuskilt mujalt Eestist.
Viljandi kolm «maasikat» – betoonist maasikaid on linna vahel rohkemgi, kuid praegu käib jutt Kõrgemäe ja Pikast tänavast ning Huntaugu rolleriraja asfalttõusust – on väärilised proovikivid kõigile ratturitele, kes kannavad terve järgmise aasta seljas sinimustvalget särki. Meistriks peab saama kõige tugevam. See, mida meie saame Eesti jalgratturitele pakkuda, ongi kõige tugevama jalgratturi väljaselgitamine.
Selgituseks: maanteesõit ei tähenda ainult maanteedel uhamist. Tegu on jalgrattaspordi distsipliiniga, mille võistlused toimuvad kõvakattega teedel.
NAGU JUBA MAINITUD, meie soov oli pakkuda jalgratturitele sellist võistlust, mida mujalt Eestist ei leia. Selleks, et Kõrgemäe tänav, Pikk tänav ja Huntaugu tõus jääksid võistlusraja sisse, tuli meil ratturid teisele poole linna suunata ning ühenduslüliks jäi Tallinna tänav. Kaalusime ka võimalust viia ratturid linnast välja Riia maanteed pidi, kuid see oleks Männimäe elanikele veelgi kurnavam olnud. Tallinna tänav oli selles olukorras parim lahendus: saime pakkuda ratturitele parimat rada ja samas elanikke võimalikult vähe häirida. On paratamatu, et kaks järjestikust pikka võistluspäeva segavad kohalike igapäevaelu, kuid loodan siiski mõistmist.
Kahjuks on suur osa Viljandi elanikke nii mugavad, et kui autoga poe või kohviku ukse ette ei saa, jääb kraam ostmata ja praad söömata. Ent niipalju kui ma Viljandi kesklinna ettevõtetega vestlesin, nemad meie vastu suurt pahameelt ei tunne. Eks mõningal määral võinud klientide arv väheneda, selle vastu ma ei vaidlegi, aga õnneks soovivad ka sportlased ja meeskonnad süüa, juua ja majutust. Seega päris tühja majutusasutust või kohvikut Viljandi kesklinnas kindlasti polnud.
Viha spordi vastu aga loodetavasti iga päevaga väheneb. Seda näitab juba spordiharrastajate arvu järjepidev kasv.
LOODAN, ET NEED Viljandi elanikud, kes pidid nädalavahetusel mõnisada meetrit rohkem jala käima, mõistavad, et tegelikult ei olnud Eesti meistrivõistlused vaid 400 jalgratturi üritus, vaid linna kui kogukonna üritus. Meie kõigi panus aitas luua viimaste aastate meeldejäävaimad Eesti jalgrattaspordi meistrivõistlused.
Ainuüksi Delfi ja Facebooki pühapäevase live-ülekande jälgijaid oli peaaegu 9000. Kui lisame siia juurde Viljandis olnud sportlased ja kaasaelajad, saame kokku julgelt 10 000 inimest, kes tundsid huvi selle võistluse vastu ja tunnevad huvi spordi vastu. Leian, et see pole väike huvirühm.
Võime olla uhked. Aitäh teile, mõistvad ja abivalmid viljandlased! Ilma teieta pole võimalik selliseid üritusi korraldada.