Vaba mõte. Kehv teenindus jätab toidule halva meki (2)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

Mis teevad ühest toidukohast hea ja soositud paiga? Mõistagi maitsvad taldrikutäied. Kui aga teenindus on alla igasugust arvestust, siis edaspidi nende taldrikutäitega enam ei peibuta.

Näib olevat lausa reegliks saanud, et kui suvel täituvad toidukohtade terrassid päikese käes sumisevate klientidega, ei jätku teenindajatel praadide ja kokteilide ettekandmiseks käsi. Mina ei rõhu kehvast teenindusest kirjutades aga pikale ooteajale. Ei rõhu ka elementaarsele tere-head-aega-viisakusele. Kirjutan hoopis klientide eemalepeletamisest. Kaks toidukohta said sellega hiljuti edukalt hakkama, üks neist Viljandis ja teine Otepääl.

Esimene kehvamaiguline situatsioon leidis aset Viljandis hansapäevade järel, mille taha ka teenindajad vabandusi otsides pugesid. Väsimus, segadus, rahvahulgad ... Ükski neist vabandustest ei vabanda aga ebaviisakat käitumist.

Alustuseks kulus pooltühjas toidukohas ligi pool tundi, et keegi sind üldse märkaks. Hea küll, menüü saab igaüks ise lauda toodud. Ent kui kaua sa seda ikka lappad? Seda tehes sai mõeldud ka teistele söögikohtadele. Inimesed kõrvallauast ei pidanudki vastu ning lahkusid enne, kui teenindajad neid märgata jõudsid. Nendest kundedest jäi toidukoht ilma.

Hästi, võib ju siis minna ise ettevõtjale oma raha pakkuma. Kui aga imestuse peale, et pooltühjas toidukohas ooteaeg nii pikk on, kähvatakse sulle leti tagant üleolevalt, et kui see ei sobi, siis Viljandis on teisi kohti veel ... Tõsi, ma juba kaalusingi  alternatiivi.

See oleks olnud õige hetk jalga lasta. Samas tekkis hasart ja otsustasime teenindaja ära oodata.

Lauda tuli tellimust vastu võtma teenindaja, kes kukkus "vä"-tama ja meid familiaarselt sinatama. Suurt vanusevahet meil küll polnud, aga elementaarne viisakus võiks ju olla!

Esialgu lubatud 40-minutilisest ooteajast sai sujuvalt paarkümmend minutit ning lauda saabus soe toit. Söögiriistu sellega aga kaasa ei tulnud. Aurav toit nina ees, ootasime, et keegi need tooks. Ühel hetkel plahvatas peaaegu tund aega toitu oodanu, kes töötab, muide, ühes pealinna soositud toidukohas ning kes oli meile enne ka menüüd lauda toonud, et tal pole küll täna tööpäev, aga süüa justkui tahaks. Kuskilt võlus ta kogu pundile söögiriistad välja. Tuleb aga tunnistada, et toidul oli kõigest sellest kehv mekk küljes.

Miks peaksin ma oma raha viima kohta, kus seda ei taheta? Pikk ooteaeg ja kentsakas familiaarsus on veel talutavad, aga kui leti taga seisja soovitab mul oma raha teise toidukohta viia, siis tõepoolest: meie punti te nii pea ei näe.

Veelgi rohkem ajendas mind aga kirjutama hiljutine kogemus Otepää legendaarses toidukohas, kus teenindaja sõna otseses mõttes kriisates meid minema peletas. Me polnud veel ukseläveltki üle astunud, kui too kriiskas, et ooteaeg on tund aega. "Ee ... aga me tulime kohvile?" vastasin.

Lause peale, et sooviksin tavalise kohvi asemel latet, nägin, kuidas teenindaja näole hakkas gravitatsioon tugevasti mõjuma: kriips vajus üha rohkem ja rohkem maa poole.

Samal ajal, kui kohv jooksis, nõudis mitu inimest teenindajalt aru, miks nad on pidanud kolm tundi pitsat ootama. Kohv seisis ja ootas. Jahtus. Meile seda ei antud, ainult vaadata tohtis.

Siis hakati teadmata kadunud pitsat otsima ja leti taga seisja läks köögipoolega raksu. Küll pidi üks karjumise ära lõpetama, siis teine. Aga kohv … See seisis, nagu seisid kohvinäljased kliendid sama koha peal, otsekui vankumatud tinasõdurid.

Samasugune muster jätkus: sisseastuvaid kliente üritati juba ukselt kriiskamisega minema hirmutada. Oh, oleks see pikale ooteajale viitav sõnum olnud sama vaikne kui kohvimasin, mis juba 10 minutit tagasi töö lõpetas ...

Kohvi me ei saanudki. Küll aga leidsime Otepäält teise toidukoha, kus tundsime ennast rohkem kui teretulnud. Halenaljakas situatsioon ununes, ent kehv mekk jäi sellelegi kohale nagu pitser külge.

Panen söögikohtadele ette: selle asemel et noori ja rohelisi klienditeenindajaid sujuvalt köögipoolele lükata, enne kui nad päevavalguse kätte lasta, tuleks neid koolitada. Mõttetu on ka pugeda selle taha, et klienditeenindaja on vast alustanud. Kõik alustavad kusagilt.

Ma ei targuta niisama, vaid olen samuti sel alal käed külge pannud ja peaaegu igal tasandil. Tean, kui õelad on mõned kliendid ja kui väga tahaks mõne neist viisakalt öeldes kuu peale saata, ent klienditeenindajana esindad sa toidukohta, mitte iseennast.

Kui juba enne toidu tellimist saab selgeks, et sa pole oodatud ja targem oleks tuldud teed tagasi astuda, kannatab ju materiaalselt ja moraalselt söögikoht, mitte teenindaja. Samas on see, et teenindaja on ebaviisakas, suuresti omaniku tegemata töö: töölepingut ei maksa sõlmida inimesega, kes ei talu pinget või kellele ei meeldi suhelda. Lihtne.

Õnneks on Viljandis ja kogu Eestis suurepärase teenindusega kohti, kus oled alati oodatud. Ega muidu oskagi head teenindust vääriliselt hinnata.

Tagasi üles