Ugalas etendub bioloogi ja luuletaja kahasse kirjutatud näidend

Andres Noormetsa lavastuses «Ruth» kohtuvad psühholoogiline teater ja tegevuslik improvisatsioon. Laval saab näha ka viimati mainitud etendamissuuna loojat Ruth Zaporah’d. Foto: Elmo Riig

Homme esietendub Ugalas Andres Noormetsa elulooline müsteerium «Ruth», mis on kirjutatud koos soome dramaturgi Esko Salervoga. Lavastuse teeb eriliseks asjaolu, et selles saavad kokku psühholoogiline teater ning action theater ehk tegevuslik improvisatsioon, mille looja Ruth Zaporah samuti publiku ette astub.

Andres Noormets, «Ruth» on teie ja Esko Salervo kolmas koostöö. Mille põhjal tekkis jälle huvi temaga töötada?

Meie koostööd on olnud suhteliselt erinevad. Esimese asjana lavastasin Endla teatris tema filmistsenaariumi «Vaikus». Teist korda saime kokku Vanemuises, kui kutsusin ta «Othello» juurde lavastusdramaturgiks. Ja nüüd on siis kolmas kord, mis on eelmistest erinev, sest sel korral kirjutasime koos näitemängu «Ruth». Lisaks on Esko lavastusdramaturg.

Kuidas ja miks näidendit kahekesi kirjutatakse?

Ruthil (Ruth Zaporah – toimetus) oli huvi teha teatris tööd. Jah, improvisatsioon on ju ka teatritöö, aga tema jutust kumas soov astuda sealt kaugemale. Mulle mõte meeldis. Kandsin seda mitu aastat kaasas ja otsisin sobivat hetke. Ugala juhid võtsid ideest kinni ja andsid võimaluse.

Kui asi konkreetseks läks, sain aru, et Ruthiga laval kohtumiseks on vaja spetsiaalset dramaturgiat. Ei saa lihtsalt võtta mõnd olemasolevat näitemängu, sest see olukord on esmakordne. Ma ei tea teatriteksti, mis annaks võimaluse loo jutustamisel ja vabal improvisatsioonil võrdsetena ühes raamis kokku saada.

See tähendab, et tekst tuli luua. Nüüd tuli mängu Esko. Teda oli vaja sellepärast, et ma ise olen dramaturgiat kirjutades rohkem luuletaja, aga tema on bioloog ja realist. Ta oskab lugusid ehitada ja protsessi kontrollida. Minu tugev külg see pole. Aga seda ma tahtsin, et Ruth Zaporah’ ja eesti teatri kokkusaamine toimuks ühe konkreetse loo sees ja külalisele tavatul pinnal.

Kuidas see paariskirjutamine siis käis?

Alustasime näitlejatest. Me teadsime täpselt, kes on trupis, ning tekitasime neile tegelaskujud koos mineviku, oleviku ja võimaliku tulevikuga. Selle kanga peale hakkasime tikkima üldist lugu. Võtsime väga avara aegruumi, terve sajandi, tagamõttega, et Ugala teatril algab kohe sajas hooaeg, ning ladusime sinna neli põlvkonda inimesi, kõik nende elud ja suhted, saladused ja lootused, õnned ja ebaõnned.

Kui taustalugu oli detailideni valmis, läksime näitemängu kallale. Panime paika struktuuri, alguse ja lõpu, sündmuste arengu tempod ja rütmid. Kui see konstruktsioon sai pidama, kirjutasin sellele eestikeelse dialoogi, tegevuslikud remargid ja oligi tekst valmis.

Millest täpsemalt «Ruth» räägib?

Näitemängu peategelased on Maria ja Ruth. Nad elavad eri aegades, aga saatus viib nad kokku. Ühte ruumi ja ühesse loosse, mille osalised nad tahtmatult on. Elu on nende ümber kokku mässinud sellise sõlme, mida terve mõistus enam lahti harutada ei oska. Appi tuleb võtta inimmeelte täisvarustus: sensitiivsus, intuitsioon, alateadvus, südame hääl. Ühesõnaga kõik tööriistad, mis aitavad siis, kui mõistus on otsas.

Igatahes lahti see sõlm raiutakse, aga missugune on sõlm ja kuidas raiutakse, missugused labürindid võib elu inimeste ümber ehitada – seda tuleb oma silmaga vaatama tulla. Ühest küljest on tegu pingelise suhtedraamaga, teisest küljest seiklusliku kummituslooga.

Kui palju Esko Salervo lavastusprotsessi sekkub?

Lavastusdramaturg ei sekku üldjuhul lavastamisprotsessi, ta on lavastaja peegel ja lähim abimees, kes suudab mõista ja tagasisidestada kogu lavastusprotsessi. Antud juhul on piirid pisut laiemad, sest oleme kokku leppinud, et kui näitlejatel on küsimusi, mis puudutavad dramaturgiat, küsivad nad otse sellelt autorilt, kes on lähemal. Ja kuna ma olen ka näitlejana laval, siis minu lavastajamärkusedki tulevad suures osas Eskolt.

Lavastuses põimuvad erinevad etendamissuunad. Kui palju see lavastust rikastab ja miks see hea on?

See rikastab väga, sest niisuguses olukorras pole me näitlejatena olnud. Meie hulgas on üks Ruth, kes ei mõista eesti keelt ja kelle teatraalsete vahendite arsenal on meie omast väga erinev. Ta reageerib mitte niivõrd teksti mõttele kui dialoogi energiale, selle aktsentidele ja kehalisele väljenduslikkusele. Need mängitavad viis etendust ei ole kindlasti ühesugused, sest Ruth võib tegutseda igal etendusel täiesti erinevat moodi. Ta teab, kus tema tegevuspiirkond algab, kus lõpeb ja kui pikk see on, aga see, millega ta seda täidab, on iga kord uus.

Kust tuli soov ise lavastuses mängida?

Ma olen Ruthiga koos laval olnud väga mitu korda ja arvasin, et tal oleks lihtsam, kui ta ei peaks astuma täiesti võõrasse keskkonda, vaid midagi tuttavat oleks juba ees. Meile sobib koos laval tegutseda ja see annab kindlust.

Kuidas on korraga lavastada ja mängida?

See on keeruline. Lavastaja on ikkagi see, kelle peale näitlejad saavad kindlad olla, sest ta vaatab saalist ja annab vajalikku tagasisidet. Nüüd on see teisiti. Ma tegutsen koos näitlejatega laval ja vaatan alatihti neile rumala näoga otsa ega oska midagi tarka kosta. Eks siis Esko aitab. Või aitavad teised kolleegid, kes kõrvalt näevad.

Näitlev lavastaja on täiesti spetsiifiline amet ja andelaad. On inimesi, kes lavastavad ja mängivad oma lavastustes suuri osi, ja ma ei saa tänini väga hästi aru, kuidas nad seda teevad. See on paras surmasõlm.

Olete varsti peaaegu kaks hooaega Ugalas lavastanud. Kuidas te selle aja kokku võtaksite?

Ma olen vist jälle kodunenud. See teater, kuhu ma kaks aastat tagasi tulin, oli ikkagi väga erinev sellest, mida varem teadsin. Nüüdseks olen uue Ugalaga sünkrooni saanud ja tunnen end siin hästi. Mineviku kummitused on naha vahelt välja voolanud. Kakskümmend aastat tagasi poleks ma isegi julgeimas unistuses näinud, et saan Ugala laval Ruth Zaporah’ga koos teatrit teha. See on kujuteldamatu õnn.

Tooge ka kõik oma väljamaa sõbrad teatrisse, sest etendusel on ingliskeelsed subtiitrid. Väga eriline olukord igatahes.