Reklaam Eestile ilma reklaamita. Kuidas seda nüüd mõista?
/nginx/o/2019/06/20/12284060t1h7a43.jpg)
SUURBRITANNIA filmirežissööri Christopher Nolani soov kasutada oma uue filmi puhul taustaks Tallinna Laagna teed on toonud avalikkuse ette erinevaid väiteid.
Kõigepealt räägiti sellest, kuidas film aitab Eestit ja Tallinna tutvustada, töökohti luua ning riiki raha tuua. Sama joont jätkab 18. juuni Sakalas ilmunud artikkel Vilniusest kui Baltimaade filmi-Mekast (vaata «Baltimaade filmipealinn võõrustab tipptegijaid, pakub tuumaturismi ja kasseerib miljoneid» – toimetus).
Ent kui panna siia kõrvale info, et loodav film on Ukraina-teemaline, suur arv töökohti kätkeb massistseenidesse palgatud inimeste mõnepäevaseid lepinguid ning filmitegemise kulude mõningaseks hüvitamiseks soovitakse Eesti riigilt kasseerida viis miljonit eurot, tekib tahes-tahtmata paralleel kurikuulsate Kreeka võlakirjadega. Needki pidid suurt kasu tooma, kuid nõuavad Eestilt miljonitesse ulatuvaid lisamakse.
SEDASI EI SAAGI niinimetatud tavakodanik aru, milles tolle Ukrainast rääkiva filmi suur võit Eestile ja Tallinnale seisneb. Kui mõelda veel, et ka Vilniuses filmiti kaadreid nii To¯kyo¯s kui Moskvas asetkeidnud sündmustest, tundub, et eufooriline vaimustus Eesti pääsemisest maailma ekraanidele on pisut üle pakutud. Ja filmitegijaile tuleb selle kahtlasevõitu «reklaami» eest maksta miljoneid.