Ahnus ja Eesti

Ülo Mallene Foto: Elmo Riig

MEIE TEGEVUSI on riigi iseseisvuse taastamisest alates iseloomustanud üks märksõna: ahnus. Õigekeelsussõnaraamat annab sellele mitu tähendust: raha-, saagi-, kasu-, au- ja võimuahnus.

Ahnuse liikidest võib paljudel elualadel pidada positiivseks auahnust. Edasiviivaks jõuks saab nimetada ka võimuahnust, kuid ainult siis, kui seda ei realiseerita kellegi arvelt. Ettevõtluse juurde kuulub kasusaamine, aga see ei tohi muutuda saagiahnuseks.

Läbi aegade on üheks ahnuse sünonüümiks peetud rahaahnust, millega rahuldatakse ülemääraseid materiaalseid soove. Ühe selgituse sellisele ahnusele on andnud maailma suurimaid mõtlejaid Mahatma Gandhi, kelle sõnul on maailm piisavalt suur, et rahuldada iga inimese vajadusi, kuid liiga väike, et rahuldada inimlikku ahnust. Siia saab lisada suure filosoofi Immanuel Kanti arvamuse, et kui anda inimesele kõik, mida ta soovib, siis samal hetkel tunneb ta, et see ei ole veel kõik.

KUID AJAST, MIL eelmainitud arvamust avaldasid, on maailm kiirelt edasi arenenud. Ahnetele inimestele on lisandunud ahned ettevõtted, uued ahned riigid ja turumajanduse lipukirja all tegutsevad ülirikkad. Oleme jõudnud nii kaugele, et suurem osa rikkusest kuulub väikesele osale inimestest. Ainuüksi Euroopas on ülirikkaid 20 protsenti rohkem kui viis aastat tagasi.

Nii suure rikkuse saavutamiseks on läbi aja olnud eri mooduseid. Nende ühine tunnus on, et saavutatu on tulnud kellegi või millegi (keskkonna) arvelt. Mõned märksõnad: kolmandatest riikidest pärit odav tööjõud, liigkasuvõtmine, rahapesu, skeemitamine, doping, ümbrikupalk, korruptsioon, salakaubandus, narkoäri ...

NEGATIIVSE VARJUNDIGA ahnus kui nähtus on pärit ajast, kui majandusse tekkisid tööjaotus ja raha. Tänu tööjaotusele tootsid inimesed rohkem asju, kui neil endil vaja oli. Sellise vahetuse hinnaks oli mingi kaup. Ajapikku sai tolleks «kaubaks» raha. Raha on seniajani peamine ahnuse mõõdupuu.

Seda, et inimlikul ahnusel ei ole piire, märkas juba XVIII sajandi esimesel poolel Karl Marx, kes iseloomustas oma «Kapitali» esimeses köites kodanluse lakkamatut ahnust. Tema sõnade kohaselt tallatakse juba 100-protsendilise kasumi saamiseks jalge alla igasugused inimlikud seadused ja 300 protsendi korral ollakse valmis isegi võlla minema. Samast ajast pärit filosoofide ja asjatundjate arvates tekitab ahnus saagihimu, mis toob meie ellu vägivalla ja kadeduse.

Valdur Mikita arvates (vaata «Eesti looduse kannatuste aastad», 2019) hävitab ahnus tänapäeval looduse, sest riik soovib ellu viia euroopalikku metsapoliitikat, kus neljast metsa funktsioonist on jõuliselt esile tõstetud kaks: majanduslik ja sotsiaalne. Selle asemel, et neid hoida, hakati siinseid maastikke kiiresti rahaks tagema ja mets pages aplate puidulaevade kõhus tuhatnelja mere taha, meenutades suurt põgenemist Läänemerel 50 aasta eest.

Lugeda tasub ka tuntud zooloogi Aleksei Turovski lugu «Inimese ahnus võib hukutada elu Maal» ajalehe Pealinn 13. mai numbrist.

EESTI TALUPOJATARKUSES oli ahnus taunitav, nii ka paljudes usundites. Koraanis on liigkasuvõtmine hoopiski keelatud. Buddha järgi on ahnus haiglaslik kirg, millest on vähe rõõmu, ja seetõttu õpetab ta inimesi elama kasinuses. Kasinus oli üks võtmesõna ka eesti talupoja elus.

Paljudes riikides piiratakse ahnust ettevõtluses administratiivsete ja seadusandlike aktidega, näiteks konkurentsiseadusega. Üksikisiku puhul on ahnust piirav meede astmeline tulumaks.

Eesti kirjanduses on ahnuse sümbol August Kitzbergi «Kauka jumalast» pärit Mogri Märt, maailmas viimase Lüüdia kuninga Kroisuse nimest tuletatud «kröösus».

Tänapäeval on Eestis ahnuse «seaduslikuks» võimaluseks pankade kehtestatud kõrged laenuintressid. Äripäeva andmetel tõusis Eesti ettevõtetelt võetud uute laenude intressimäär ligi 3,5 protsendini, samas kui euroalal oli keskmine intressimäär umbes kaks protsenti. Eelmise aasta lõpul oli Eesti keskmine eluasemelaenu intressimäär 2,3 protsenti, samas kui euroalal keskmiselt umbes 1,6 protsenti. Samal ajal ei maksa sinna paigutatud raha eest intresse juba mitu aastat ükski suurt kasumit teeniv siin tegutsev välismaine pank. Seda teevad ainult eestimaine Coop Pank, kes maksab hoiuste pealt kaks protsenti intresse, ja mõni tagasihoidliku käibega ühistupank.

Erilise kategooria moodustavad kõrgeid laenuintresse kehtestanud kasuahned kiirlaenukontorid, keda võib nimetada ka liigkasu teenivateks väikepankadeks.

SUURIMA VÕIMALUSE oma kasuahnuse rahuldamiseks tõi meile kauaoodatud turumajandus. Riigivara erastamise ja müügi käigus oli võimalus võileivahinna eest riigiettevõtete (sovhooside) kasutuses olevaid poollagunenud mõisaid omandada. Suures tuhinas ei mõistetud, et nende kordategemiseks tuleb pankadelt kõrge intressiga laenu võtta ja kunagi tuleb see ka tagasi maksta ning et nende suurte mõisate kordategemisele ja hilisemale hooldamisele ei tee keegi hinnaalandust.

Veelgi kuritegelikum oli tarbekaupu tootvate suurte ajalooliste traditsioonidega ettevõtete erastamine peenrahaga kokkuostetud EVP-de eest, et rahuldada mõne nõukogudeaegse ettevõtte juhi ahnust. Need ettevõtted olid nõukogude ajal suured eksporti tootvad ettevõtted ja oleksid ka tänapäeval, kuid nende nimesid ei leia enam isegi telefoniraamatust. Nad on lihtsalt tarbekaupade tootmise lõpetanud ja oma hooned muuks tegevuseks maha ärinud või siis seisavad need seniajani tegevusetult tühjana.

AHNUSELE RAJATUD majandus ei ole meid õnnelikuks teinud. Oleme õnnelike riikide edetabelis tagapool isegi Venemaast.

Ahnuse piiramisega peaks meil eeskuju näitama kõigepealt riik ise. Vähendada võiks pärast keskmise palga mitmekordset tõusu riigikogulase neljakordset keskmist palka, et tema tool ei oleks üks ahnuse peibutus. Soomes on saadiku töötasu kaks keskmist palka, meil võiks see esialgu olla kolm. See kõik on tehtav, kui poliitikutel vähegi tahet jaguks.

Tunduvalt raskem ja aeganõudvam on muutuste tekitamine meis endis. Egoistlikust saagiahnetest nõukogude ajast pärit mina-inimestest peavad saama empaatiavõimega ning ühiseid rikkusi õiglaselt jagavad meie-inimesed.