Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/03/02/324654t1h4c4c.jpg)
Aasta hakkab lõppema, jõuludeni on jäänud ainult nädal ja aastavahetuseni kaks. Veel jõuame läbi mõelda tegemata teod ja rutata sinna, kuhu pole varem jõudnud.
Kui sõnades peetakse jõulukuud ja advendiaega rahu ja järelemõtlemise ajaks, siis tegelikkuses kipub aasta viimane jupp keerlema eriti kiire karussellina.
Vaja on teha viimased kokkuvõtted, korraldada müügikampaaniad, jõululaadad ja -kontserdid ning leida heategevuse võimalusi. Õpilased pingutavad otsustavate hinnete nimel ning pedagoogid parandavad tähtsaid kontrolltöid. Lisagem veel isiklikud kingiostud, kuuseotsingud, jõulupeod...
Rahuajast on asi kaugel, pigem meenutab olukord üldrahvalikku kiirendusjooksu.
Paraku ei peitu jõuluaja mõte kaunistustes ja karras, isegi mitte kingitustes ja kuuseokstes. Tõeline jõulutunne tähendab hoopis südamerahu ja lähedastega veedetud rõõmsaid tunde. Peaasi et need kiirustades päris ära ei ununeks.