Viljandi maagümnaasiumil algab homme, laupäeval, 17. detsembril 135. aasta jätkata haridustööd Viljandimaa vanimas gümnaasiumihoones.
Kiviselt trepilt algas sammuseadmine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Varasemal ajal oli Mulgimaa gümnaasiumihariduse süda siin: iga taluperemees pidas auasjaks saata poeg Viljandi Maagümnaasiumi. Meie kool on elanud oma ajalugu, nii kuidas aegade vool on lubanud, ja jätnud kultuurilukku nimetamisväärseid jälgi.
Esimesed
Õppeasutuse läte oli baltisaksa kultuuriruumis sündinud saksa kool. Aastal 1844 tuli Viljandisse Gustav Max Schmidt, kes rajas Jakobsoni tänavas neljaklassilise kõrgema kreiskooli. Sellest kujunes üsna pea gümnaasium. 167 aastat kestnud gümnaasiumiharidusele oli siin seega alus pandud. Nimekirja järgi oli Schmidti koolis 31 aasta jooksul 619 õpilast.
1875. aastal läks kool Liivimaa rüütelkonna valdusesse ja tööd alustas Liivimaa Maagümnaasium. Kitsukesed ruumid ei rahuldanud laieneva õppeasutuse vajadusi ning rüütelkonna toel valmis esinduslik kahekordne telliskivihoone, mis õnnistati sisse 17. detsembril 1877. Seda päeva peamegi oma kooli alguseks.
Gümnaasium oli klassikaline: selles õpetati süvitsi vanu keeli ja kirjandust. Ajavahemikul 1875—1892 õppis koolis 498 õpilast, sealhulgas 43 talupojaseisuses noormeest.
Viimati mainitute seas oli ka Heinrich Koppel (1863—1944), kellest sai hiljem meditsiinidoktor ja aastatel 1920—1928 eestikeelse Tartu Ülikooli rektor.
Selle perioodi tuntuim on ajalooõpetaja Theodor Schiemann, kes algatas 1878. aastal lossivaremetes väljakaevamised ning asutas kooli ruumidesse Viljandi esimese muuseumi. Schiemann ise lahkus 1883. aastal Saksa keisri Wilhelm II nõuandjaks idaküsimustes. Aastast 1892 jäi õppeasutus venestamispoliitika tõttu tühjaks ning uuesti avati 1906. aastal üksnes reaalkooli progümnaasiumi osa.
1917. aastal alustas saksa haridustemplis tööd eestikeelne gümnaasium. Siit läksid poisid Vabadussõtta. Lahinguväljal jätsid elu Georg Kütt, Viktor Anderson, Martin Aidas ja Aleksander Kaigas. Nüüd on nende nimed kooli aula seinal marmortahvlil.
1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal kasutati hoonet Saksa sõjaväe hospidalina. 1920. aasta sügisest hakkas kool töötama Viljandi Maakonna Reaalgümnaasiumi nime all.
Seega on Viljandimaa rahvuslik gümnaasiumiharidus niisama vana kui Eesti Vabariik.
Siit maakiviselt koolitrepilt on paljudel alanud teadlik sammuseadmine ning nende toekate sammudega on mõõdetud eesti teaduse, majanduse, poliitika ja kultuuri teed. Nimetamist väärib keeleteaduse imelaps Pent Nurmekund, polüglott, kes valdas sadat keelt. Tema lõpetas kooli 1928. aastal.
Õppimine oli tasuline: aastane õppemaks oli 2600 marka. 1934. aastal alustas neis ruumides tegevust ka Viljandimaa Kaubanduskool. Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasiumi (nimekuju aastail 1923—1940) lõpetas 1921.—1940. aastani 719 poissi ja 34 tütarlast.
Kooli juhataja oli Theodor Koik, kellest sai aastatel 1920—1940 pedagoogina suurnimi. Tema astronoomiaõpetusest ammutas indu tulevane akadeemik, Tõravere observatooriumi rajaja Aksel Kipper. Direktor Koik jättis elu 1942. aastal Venemaa vangilaagris. Tema mälestus elustub Alu Külma algatatud iga-aastasel Koigi-nimelisel matemaatikavõistlusel.
Viis akadeemikut
1941. aasta kevadel oli õppeasutus saanud nimeks Viljandi 2. Keskkool. Algas Teine maailmasõda ning selle ruumidesse paigutati Saksa sõjaväe haigla. 1944. aasta septembris süütasid sakslased enne linnast lahkumist Uueveski tee 1 hoone.
Osa vabariigiaegseid kasvandikke oli sunnitud Eestist lahkuma, kuid võttis siit koolist kaasa rahvustunde ja hoidis ka eksiilis elus eesti vaimu: Kanada Mulkide Seltsi tuumik koosnes omaaegse maagümnaasiumi poistest.
Viljandi 2. Keskkooli legendaarne pedagoog oli Boris Henrichson. Matemaatikuna aitas ta paljudel noormeestel jõuda teaduse teedele. Aastatel 1962—1976 töötas õppeasutus põhikoolina kahes vahetuses. Õpilasi oli 927, õpetajaid 51.
Maagümnaasiumist saadud teadmistega kõrghariduse juurde pääsenute seas on viis akadeemikut ja üle 40 teadusdoktori. Nimetan akadeemikuid: keemiadoktor Hugo Raudsepp, astrofüüsikadoktor Aksel Kipper, majandusdoktor Vello Tarmisto, pedagoogikadoktor Ants Kõverjalg ja taimefüsioloogiadoktor Udo Margna.
Maagümnaasiumi nimekate vilistlaste kohta ilmus 2008. aastal kooli toimetistena Tiiu Luige koostatud kogumik «Vilistlased teel». Selles leidub sadu kuulsaid inimesi, kes on silma paistnud eesti kultuuris, teaduses, poliitikas ja spordis.
1. septembril 1976 alustas õppeasutus tööd J. Köleri nimelise Viljandi 4. Keskkoolina. Keskkooliosas hakati andma polütehnilise tööõpetuse erialasid ning Asta Moora algatusel loodi ajaloo eriklassid, kes tegutsesid suvise praktika ajal väljakaevamistel.
1979. aastal avati kunstiõpetuse eriklassid. Kunstiõpetajad on kaua aega olnud Mare Kuusik, Ene Aver, Tatjana Anniko, Ene Runing ja teised. Samal ajavahemikul said kõik algklassiõpilased Heldur Valgmäe käe all malemängu teadmisi.
Pikad traditsioonid
Pikk uurimistööde traditsioon jätkus 4. keskkoolis konverentsidega. Nende hing Tiiu Luik rajas ühtlasi kodu-uurimiskeskuse — kooli muuseumi. Riigi tasemel silmapaistnud töid on juhendanud näiteks Riina Kangro, Liivi Vislapuu ja Aili Kiin.
1988. aastal hakkas õpetaja Irene Artma käe all ilmuma kooli ajaleht «Oma Sõna», millest on saanud omataoliste seas üks paremaid. Almanahh anti esimest korda välja aastal 1972 Reet Sinimaa algatusel ja see on sestpeale ilmunud iga viie aasta tagant. Järgmine kogu ootab ilmumist 2012/2013. õppeaastal.
Reet Sinimaa lõi 1973. aastal ka kooliteatri, mis on leidnud tunnustust üleriigilistel võistlustel ja tegutsenud vahetunud juhendajatega praeguseni.
1995. aastast kannab kool jälle vana, Viljandi Maagümnaasiumi nime. Praeguses koolis on välja kujunenud omanäoline õppe- ja kasvatussüsteem. Nii mõnigi mujalt tulnud, endaga pahuksis olnud õpilane on just siin jalad alla saanud ja kooli lõpetanud. Paarikümne aasta jooksul on vaba mõttelaadiga töökeskkonna poolest tuntud maagümnaasium olnud kümmekonna koolijuhi kasvulava.
Oleme igati heal tasemel väikelinnakool: III ja VI klassi tasemetööde keskmine hinne on olnud neli ja kõrgem ning põhikooli lõpueksamite tulemused on enamasti olnud riigi keskmisest kõrgemad. Gümnaasiumi riigieksami tulemused on üldjoontes püsinud riigi keskmised või üle selle. Head on pikka aega olnud ka eesti keele olümpiaadide tulemused.
Praegu on maagümnaasiumis 820 õpilast. Õpetajaid on 71, neist 11 on magistrikraadiga, 6 õpetajad-metoodikud ja 17 vanemõpetajad. Täiskasvanute koolitajaid on seitse ja riigieksamihindajaid neli.
Koolil on kolm uuele õppekavale vastavat õppesuunda: humanitaar-, reaal- ja loodusõpe. Õppeasutus on humanitaarkallakuga, valikainetest võib mainida loovkirjutamist, meediat ning kultuuri- ja usundilugu, võõrkeeltest õpetatakse vene, saksa, inglise, soome ja prantsuse keelt.
Maagümnaasiumil on oma toimetised ja trükised, mille autorite hulka kuuluvad Riina Kangro, Pille Kährik, Kristy Leinus, Ene Runing, Marika Malmsten, Meelis Reinart, Viivika Ojalill, Maret Lina, Viivu Arnim ning Reet Sinimaa ja Reet Lubi. Margit Kirss on koostanud inglise keele elektroonilised materjalid EISes. Üleriigiliste õpikute autorid on Aili Kiin, Irene Artma, Toomas Rähn, Heiki Raudla ja Alli Lunter.
Maagümnaasiumist on aegade jooksul saanud küpsustunnistuse peaaegu viis ja pool tuhat noort. Paljud pered on saatnud sellesse kooli mitu põlve lapsi.
Õppeasutuse direktor on olnud alates 1978. aastast Aavo Soopa. Küllap on seegi võimaldanud kujuneda stabiilse tööõhustikuga tolerantsel gümnaasiumil.