Ma pole elu jooksul näinud just üleliia palju muusikafilme. No selliseid, kus poole jutu pealt laul lahti lüüakse ja kõik juhuslikud möödakäijad ühtäkki tänaval sünkroonis tantsu lööma hakkavad nagu nendes moodsates flashmob’ides või mis nad olidki.
Põrssapõlves nägin esimese tõsise asjana ära «Grease’i» ning olin sellest pikka aega lummatud – just hästi gruuviva ajastutruu rock’n’roll’i ja tõeliselt stiilsete autode pärast. Kui õige muusika on seotud kokku õige taustapildiga, saab maailm uued värvid. Erksamad, sügavamad ja mõjusamad. Tolles John Travolta sähvatuses oli see harva kohatav klapp olemas. Mis sest, et film ise oli pinnapealne, naiivne ja takkajärgi mõeldes üle keskmise tobe. Stoori on muusikafilmide puhul ju teisejärguline. Või kas ikka on?
/nginx/o/2021/02/11/13624525t1h45eb.jpg)
