Vaba mõte. Armastuskiri kõigile

Ma tulin Viljandisse 1997. aastal. Enne olin sellest ürgses rütmis tiksuvast linnast ainult läbi sõitnud – siis, kui perega suviti Kablisse puhkama läksime. Toona jäi millegipärast meelde vaid harukordselt halb teelõik linna Pärnu-poolses servas surnuaia juures. See lõik on muide seniajani nagu jupike ülesküntud uudismaad, aga see selleks. Pidavat ju varsti korda saama. Sest inimesed on meil siin üldiselt asjalikud. Ühed näevad viga ja laidavad, teised tulevad appi ja teevad ära. Selline ühiselt hingav kogukond, eks ju.

Kui ema ja isa mu 22 aastat tagasi kultuurikolledži sisseastumiseksamitele sõidutasid, ei olnud nad kaugeltki õnnelikud: Hugo Treffneri gümnaasium, keemia-bioloogia eriklass, lõputunnistusel neljad ja viied, isegi ülikooli sai kenasti sisse, ja mis nüüd ... Poiss ajab pea kuklasse ja otsustab muusikuks hakata! Need on ju kõik litsid ja joodikud! «Mis sa vahid siin, silmad pulkas peas? Tõesta, et me eksime!»