Kas riigikogulased olid alkoholiaktsiisi langetades purjus?

Andres Laiapea Foto: Erakogu

VIIMASTE parlamendivalimiste eel ironiseeris nii mõnigi roheliste valimisprogrammis leidunud lubaduse üle asuda vahetult enne istungeid kontrollima riigikogulaste joovet, et tagada edaspidi seaduseelnõude hääletamisel kained otsused. See ei olnud aga päris uus idee. Pakkusin juba 2002. aastal portaali Täna Otsustan Mina kaudu välja, et riigikogu ja valitsuse liikmed võiksid hakata tegema vabatahtlikult alko- ja narkoteste, mis annaksid tavakodanikele võimaluse veenduda otsustajate võimes realiseerida neile delegeeritud vastutust.

Tolleaegne sotsiaalminister Siiri Oviir vastas siis, et kahjuks ei ole võimalik seda ettepanekut õigusaktide kaudu ellu viia. Nii et jääb ära.

TEGELIKULT on asi muidugi naljast kaugel. Minu kunagine ettepanek oli ajendatud ajalehtedes ilmunud teadetest, kuidas rahvasaadikud tööajal tipsutavad ja vintis peaga istungitel käivad. Saadikutele alkotestide tegemist kohustuslikuks teha oleks ehk tõesti keeruline, aga riigikogu hoones alkoholi müümise ja tarbimise keelustamine, mida rohelised samuti lubasid, peaks olema juriidiliselt täiesti teostatav.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus keelab töötada alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all ning tööandja on kohustatud kõrvaldama töölt isiku, kes seda siiski teeb.

Riigikogulasi kaitseb töölt kõrvaldamise eest saadikupuutumatus. Palka maksab neile küll riigikogu kantselei, kuid tööandjaks on teoreetiliselt valijad, kel puudub samas mehhanism nende tagasikutsumiseks. Selline olukord tekitab neis paratamatult karistamatuse tunnet ning soodustab süüdimatut ja vastutustundetut käitumist. Alkoholismi peetakse põhjendatult poliitikute kutsehaiguseks.

MINA ÜLDISELT alkoholi ei tarvita, kuid see on ilmselt juhus. Eestis on alkoholi tarvitamine ju nii levinud, et võib rääkida lausa sotsiaalsest survest seda teha.

Mina pääsesin võib-olla tänu sellele, et juhtusin õigel ajal lugema oma vanavanaisa Ernst Mahlapuu doktoritööd «Ajukestade permeabiliteet akuutse ja kroonilise alkoholismi puhul» (1926), millest ilmnes, et alkoholi mõjul toimuv «aju pehmenemine» on teaduslikult tõestatud fakt, mitte alusetu linnalegend. Peaaju ümbritsevad kestad, mis kaitsevad inimese mõtlemisorganit kahjulike ühendite eest, saavad kahjustatud.

Vanavanaisa võinuks pärast selle töö kaitsmist pühenduda teadusetegemisele, aga toona olid ülikoolis noortele teadlastele makstavad palgad nii madalad, et sellest ei piisanud väikeste lastega perekonna ülalpidamiseks. Tuli langetada praktilisem valik. Viinakuradi küüsis olevad tüübid, näiteks Oskar Luts, käisid küll veel palju hiljemgi tema käest abi otsimas, aga ega neile saanud sel ajal soovitada muud kui lihtsalt vähem juua.

TÄNAPÄEVAL on olukord Eestis selles vallas parem, aga lahendamist vajav probleem ise suurem. Mõne aja eest käis meediast läbi uudis, et 2018. aastal langes alkoholi tarbimine meil viimase kümne aasta madalaimale tasemele – 10,1 liitrit absoluutalkoholi iga täiskasvanud elaniku kohta. Seda on üle kolme korra rohkem kui 1920-ndatel.

Tegelikku muutust need arvud kindlasti ei näita. Vanasti, kui suurem osa rahvast elas maal, aeti palju rohkem koduõlut ja puskarit, mis ametlikus statistikas ei kajastunud. Kuid üldiselt juuakse tänapäeval ikkagi rohkem. Tervise arengu instituudi ekspertide hinnangul on ligi 30 protsenti Eesti elanikest alkoholi liigtarvitajad ja neist umbes 60 000 sõltlased.

Eelmisel aastal sai programmi «Kainem ja tervem Eesti» kaudu, mida rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondist, alkoholiravi 2905 inimest (huvilistel tasub alustada https://alkoinfo.ee külastamisest). Euroraha toel jätkub see programm ka tuleval aastal, kuid edasise suhtes on asi lahtine. Pole päris selge, mil määral on meie praegune valitsuskoalitsioon valmis alkoholiravisse panustama.

Eestis võimule tulnud endised alkoholidiilerid (üks on riigikogu esimees, teine rahandusminister) teavad kahtlemata väga hästi, kui tänulikud võivad alkoholisõltlased olla selle eest, kui viina hind nüüd tõesti langeb.

Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt läheb alkoholiaktsiisi langetamine 1. juulist riigile käesoleval aastal saamata jääva maksutulu kujul maksma 12 miljonit eurot, kusjuures sellekohase seaduseelnõu seletuskirjas tunnistati, et piirikaubandus ei pruugi oluliselt väheneda. Eks paista, kuidas see samm kajastub erakondade reitingutes.

MINU ARVATES eksivad need, kelle meelest võeti alkoholiaktsiisi langetamise otsus vastu justkui ebakaines olekus. Erakonnad üritavad lihtsalt viia ellu oma valijate soove. Kurb tõsiasi on, et arvestatav osa valijaskonnast soovib alkoholi odavnemist selle tõttu, et on sellest ise sõltuvuses. Neid rahuldama tormanud poliitikud ei ole purjus, vaid kalkuleerivad väga külmavereliselt.

Kui riigikogulased võtaksid alkoholismivastast võitlust tõsiselt, alustaksid nad aga ikkagi sellest, et löövad alkoholi riigikogust välja, sest kõige tõhusam on ju teatavasti juhtimine eeskuju kaudu.