Kes peaks seletama pilte rahvale?*

Jaak Allik.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

ANALÜÜSIDES 11. JUUNI juhtkirjas Jevgeni Ossinovski kõnet Sotsiaaldemokraatliku Erakonna üldkogul, jõuab Sakala järeldusele: «Poliitikas ei piisa vankumatust usust oma maailmavaate ja ideede õigsusesse. Vaja on inimeste toetust, see tähendab hääli. /.../ Erakond ja selle poliitikud peavad suutma ühiskonda veenda...»

See on vaieldamatu tõsiasi, millega põrkavad alatasa kokku riigimehelikud, see tähendab riigi pikaajalistest strateegilistest huvidest ja mitte esmajoones erakonna valmistaktikast lähtuvad poliitikud nii meil kui mujal.

Kas ja kuidas on neid võimalik ühitada?

Värvikaim ebaõnnestumine selles on Suurbritannia hävingust päästnud Winston Chur­chilli valimiskaotus vaid kaks kuud pärast sõja lõppu, 1945. aasta juulis. See röövis briti konservatiividelt 189 (!) parlamendikohta ja tõi võimule leiboristide liidri Clement Attlee. Aga mis küll võiks veel enam veenda ühiskonda peaministri poliitika õigsuses kui võidetud sõda? Ainult aeg! Praegu seisab Chur­chilli kuju briti parlamendihoone ees, aga seda, kes oli Attlee, teab ehk vaid mõni üksik ajaloohuviline.

KÜLLAGA ON SAMU näiteid ka eesti poliitikast. Mart Laari esimene valitsus (1992–1994) jääb ajalukku oma julge reformimeelsusega. Vahetu hinnanguna hävis Isamaa ja ERSP liit aga 1995. aasta parlamendivalimistel, kui tal olnud 39 mandaadist jäi järele vaid kaheksa (!).

Viimaseks tõhusaks regionaalpoliitiliseks otsuseks Eestis oli Mart Siimanni valitsuse 1997. aastal sisseviidud ettevõtete tulumaksu kaotamine investeeringutelt väljapoole Tallinna ja «kuldse ringi» valdu. Selle reaalne kasu oli kiire ja silmanähtav. 1999. aasta parlamendivalimistel kaotas eelmiste valimiste võitja Koonderakond ja Maarahva Ühendus aga 27 mandaati ning võimule tulnud Laari teine valitsus likvideeris tulumaksu investeeringuilt kogu riigis, seega ka regionaalpoliitilise erinevuse. Kõige levinumaks (ja õigustatud) etteheiteks on meie viimaste aastakümnete valitsustele olnud aga just regionaalpoliitika puudumine.

Regionaalsete maksuerinevuste lubamisega sai nüüd hääli EKRE, koalitsioonilepingus pole sellest sõnagi. Ka äsja Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda üle võtta püüdnud Lauri Läänemets kogus vallavanemate toetust just sama lubadusega. Soov ju kena ja inimesed usuvad, kuid ei mõista, et see vajaks kogu Eesti maksusüsteemi totaalset ümbertegemist.

KUIDAS VÕIKS RIIGIMEHELIKKUS jõuda rahva teadvusse?

Ainus efektiivne vahendaja saaks siin olla ajakirjandus. Paraku heitis Jevgeni Ossinovski just ajakirjandusele ette piiratud võimet poliitilisi muutusi mõtestada.

Ossinovskil on mõistagi kurb kogemus tema alkoholipoliitika tulemuslikkusele negatiivse sildi kleepimisest isegi enne, kui kavandatud meetmed jõustunud olid. Kuid tõepoolest: selle mõistmiseks, et ühe aasta põhjal ei saa otsustada, kas alkoholipoliitika annab või ei anna tulemusi, pole isegi kõrgharidust vaja. Piisaks kainest mõistusest ja südametunnistusest.

Meie ajakirjandusel on aastatepikku kujunenud kombeks mis tahes valitsuse mis tahes tegevusi kärarikkalt ja pealiskaudselt rünnata, mitte aga nende eesmärke ja võimalikke tagajärgi sisuliselt analüüsida ning kui vaja, siis rahvale ehk ka selgitada (see olevat valitsuse kommunikatsioonibüroo ja erakondade PR-inimeste kohus). Kui lisada siia veel sügavamat uurimistööd teha tahtvate (või suutvate?) ajakirjanike arvukuse vähenemine – see pole minu avastus – ning lahmivate ja selgelt parteipoliitiliste arvamuslugude sagedane avaldamine, olemegi lõhkise küna ees, mida ajakirjandus ise aga ei armasta tunnistada.

Praegu on kombeks on ilkuda alles käivituva valitsuse kallal ja rõõmustada Jüri Ratase isikliku populaarsuse kahanemise üle. Jah, see kahaneb isegi vene valijate hulgas, kes on Ratase poolt vähemalt päästetud Reformierakonna nõutud venekeelse hariduse sundlikvideerimisest.

JULGEN TEHA KAKS ebapopulaarset avaldust.

Tunnustan siiralt siseminister Mart Helme mõistuspärast suhtumist Eesti-Vene piiri väljaehitamisse ning kahetsen, et sotsiaaldemokraadist minister Andres Anvelt, kartes ilmselt süüdistusi «päritolust tulenevas võimalikus venemeelsuses», ei julgenud 320-miljonilist ja sohu maanteede ehitamist ettenägevat jaburat utoopiat kalevi alla panna. Meenutan, et selle reformierakondliku projekti sünnitas ühe Kapo ametniku vastutustundetu turnimine piiril.

Ühtlasi usun, et Jüri Ratase otsusele mitte lasta taas võimule Reformierakonda ja kutsuda praegu valitsusse EKRE annab ajalugu positiivse hinnangu. Miks, see vajaks pikemat analüüsi. Kuid korrates ka äsjasel üldkogul oma kinnisideed, et maksud on praegu Eesti inimeste peamine probleem, ning väites, et Reformierakond on ainus erakond, kel on sellele selge lahendus pakkuda (mis seisneb teatavasti 1200 euro täiendava aastatulu kinkimises ühiskonna rikkamale osale), näitasid reformarid, et nad pole endiselt valitsusküpsed. Las mõtlevad veel, kellega koos kavatsetakse küll «eelmise valitsuse tekitatud maksukaos» likvideerida: kas Keskerakonna, Isamaa või sotsidega?

Seniks aga näidaku EKRE, kuidas ja milliste resultaatidega edeneb tal oma valimislubaduste täitmine.

* Parafraas teatri NO99 kunagise lavastuse «Kuidas seletada pilte surnud jänesele?» pealkirjast.

Tagasi üles