Juhtkiri. Miljonite kokkuhoidmise küsimus

Viljandi Pauluse kiriku üks akendest Foto: Marko Saarm

Vana tarkus manitseb mitte koonerdama, sest see ei ole kokkuhoid. Ka spetsialistid kinnitavad kui ühest suust, et kui asi puudutab remonti või hooldamist vajavaid ehitisi, tuleb töö kiire ettevõtmine ja seejuures iga sendi lugemata jätmine lõpptulemusena kõige odavam. Aga mida teha siis, kui raha jagub suurte pingutuste tulemusena napilt nii palju, et aastaid ootel olnud tööd kõige hädapärasemal moel ära teha? Laguneva kirikuga kimpus olevate koguduste olukord sageli just niisugune ongi.

Selle kõige heaks näiteks on Sakalas palju kajastamist leidnud Viljandi Pauluse kiriku katuse lugu. Tänavu veerandi miljoni euro eest restaureeritava pühakoja katuse viimasest suuremast remondist ei olegi tegelikult väga palju aega möödas: jämedalt 30 aastat. Korralikult tehtud töö tulemus kestab palju kauem. Ent kaheksakümnendate lõpus pandud ühekordse valtsiga katuseplekk peegeldab toonase aja parimat lahendust. Rohkemat tollane rahasumma ja materjalivalik ei võimaldanud.

Tänapäeval ei tule kvaliteetsetest materjalidest ja tehnoloogiatest puudu, aga raha napib kirikute korrastamiseks endiselt. Ühiskond ja riik on küll palju rikkamaks saanud, ent kogudused kokku kuivanud. Viljandi Pauluse kirikut ootab ees märkimisväärne remont, ent kui rahas poleks mingit küsimust, saaks selle hoone säilimise heaks veel palju suurema summa ära kulutada. Ning see on vaid üks näide kümnetest, kui mitte sadadest.