Kolm vandenõuteooriat

Viivi Luik. Foto: Erakogu

KUNSTNIK ANDRES TOLTSI elegantselt terav keel oli sõprade ringis tuntud ja kõrgelt koteeritud ning vaenlaste hulgas loomulikult kardetud. Mul on tunne, et kui me oleksime koos sõber Toltsiga käinud tänavukevadistel Viljandi hansapäevadel, oleks meil väga lõbus olnud. Võimalik, et mingis mõttes oleks see olnud naer läbi pisarate, kuid naernud oleksime me, vabandage väljenduse pärast, lolluse üle.

KUJUTLEN, KUIDAS ME istume Ormissoni terrassil ja takseerime ümbrust ning arendame lõbusat vestlust. Vestluse teemaks võiks olla vandenõuteooriad kui sellised.

Sellele teemale juhiks meid ümbrus. Õnneks varjaksid meid lõõskava päikese eest mingil määral terrassi päikesevarjud, kuid pilgul poleks kusagil puhata, sest kuhu ka ei vaataks, ikka näeksime neid võrdlemisi võika välimusega, jõhkralt köndistatud puid, mis veel aasta tagasi haljendasid ning pakkusid inimestele palava ilmaga vilu varju.

Arutaksime Toltsiga, kas need puud tehti nii inetuks ja armetuks sellepärast, et Ormissoni vaenlased tahtsid seda kena asutust Viljandist välja süüa – ega säherdune võigas vaatepilt, nagu need puud seal pakuvad, ju nooblina mõeldud hotelli külaliste silma rõõmusta.

Lõbustaksime endid selle vandenõuteooriaga vähemalt terve tunni. Ja ega ühtki muud arukat seletust nende puude invaliidistamise kohta pähe tulekski.

Muidugi mõista võiks seda asja ka päris lihtlabaselt seletada, kuid see seletus tunduks nii igav, et meile ei pakuks see mingit lõbu. Selle seletuse järgi oleks tegemist lihtsalt lollusega.

Kujutlen, kuidas Tolts kujuteldavale linnaametnikule väga lahkelt ütleb: «Kulla proua (härra), kui raha ja mõistust pole, siis ei maksa minna torkima!»

Võib ju arutleda, et ehk polnud linnal raha pädeva arboristi palkamiseks, kuid see arutlus oleks nii lame, et meid see põrmugi ei huvitaks. Meid ei huvitaks, millega kulla proua või kulla härra linnaametnik puude köndistamist põhjendaks ja õigustaks. Meie näeksime selle teo tagajärge ja tagajärg on jõle.

ME NÄEKSIME lõõskava kuumuse ja tolmu käes vantsivaid hansapäevalisi ning meile tunduks, et see platsike asub kas Lähis-Idas või Kesk-Aasias, mitte aga vanas armsas Põhja-Euroopa hansalinnas. Hansapäevade nimetus ei sobi kuidagi kokku platsi väljanägemisega.

Selle platsi väljanägemine juhiks meie lõbusa vestluse iseenesest vandenõuteooriani number kaks: kõik märgid näitavad, et Viljandis töötab salajane võrgustik, mille liikmete eesmärk on hansapäevad teadmata põhjustel välja süüa.

KUI OLEKSIME ennast teooriaga number kaks küllalt lõbustanud, läheksime linna ringi vaatama ning jõuaksime tänavanurgale EVE maja ja Sakala toimetuse esise pargikese vahel. Ja mis me näeksime! Ikka sedasama. Ikka neidsamu võikaid puid.

Tolts muutuks veel lõbusamaks ja leiaks, et vandenõuteooria peab ilmtingimata paika, sest miks muidu just lehetoimetuseesised puud on koledaks tehtud.

Me räägiksime suure sisseelamisega vandenõuteooriast number kolm, mis seisneks selles, et Sakala-nimeline leht on avaldanud kindlasti kriitilisi lugusid linna tegemiste ja tegematajätmiste kohta ning nüüd on saabunud kättemaks.

Kui me oleksime Viljandis isu täis lõbutsenud, lööksime autouksed kinni ja sõidaksime minema. Mõnda teise linna, mis pakuks rohkem silmailu ja kus Tolts kordaks uuesti oma tuntud mõttetera: «Inetu asi on ikka inetu asi ja ilus asi on ilus asi!»