Kas tasus jätta sõitmata 30 000 kilomeetrit ühe kontserdi pärast?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Legendaarse ansambli The Cure legendaarne ninamees Robert Smith. The Cure’i viimane album ilmus enam kui kümme aastat tagasi, bänd lubab peagi siiski uut materjali. The Cure’i kontserdikalender on tihe, suvel esineb ta ka Helsingis Flow Festivalil.
Legendaarse ansambli The Cure legendaarne ninamees Robert Smith. The Cure’i viimane album ilmus enam kui kümme aastat tagasi, bänd lubab peagi siiski uut materjali. The Cure’i kontserdikalender on tihe, suvel esineb ta ka Helsingis Flow Festivalil. Foto: Kuvatõmmis

Neljapäeval oli Sydney see koht, kus soovisid olla kõik ansambli The Cure fännid üle maailma, sest sealses kuulsas ooperimajas tuli esitamisele selle legendaarse bändi 30 aastat tagasi ilmunud meistriteos – ajatu ja oma tumeda nokturnaalse kumaga seniajani soojendav «Dis­integration».

Võimalik, et «Disintegration» on üldse üks parimaid albumeid, mis kunagi tehtud. The Cure lubas selle ette mängida otsast lõpuni ning esitada ka selle salvestamise ajal valminud vähem tuntud palasid.

Sydney on meist muidugi väga kaugel: tuleb arvestada enam kui 15 000 kilomeetriga. Otselende Tallinnast ei lähe, vähem kui kahe ümberistumisega ei pääse. Odavaid variante Austraaliasse saada üldiselt ei ole, edasi-tagasi lennupilet maksab tublisti üle tuhande euro.

Õigupoolest oli neid kontserte viis. Ja õnneks plaaniti viimasest internetis otseülekannet.

Tagasi üles