Repliik. Elu nagu muusikavideo

Kõik sai alguse sellest, et otsustasin hakata hommikuti kõndimas käima. No mina ei tea, oli see nüüd keskeakriisi kerge ilming või elementaarne soov taas ilma minestamata ketsipaelu kinni siduda. Ja et pimedatel talvehommikutel masendus esimeste meetritega vööst saadik maasse ei tambiks, otsustasin muusikat kuulata. Teate küll: nööbid kõrva ja Spotify nutitorust huugama. Mõnevõrra ohtlik, aga kui kõnniteel püsida, saab suunurgad ülespoole küll.

Muusikal on ikka imeline vägi. Ühel hetkel ei pane enam soppa pritsivaid kaubikuid ega kummituslikult õõtsuvaid raagus puid tähelegi. Samm on reibas ja kulged tüünel puusanõksul nagu strippar Marco. Kui juhtub seda va fantaasiat ka jaguma, oled justkui peategelane muusikavideos.