/nginx/o/2011/12/14/876734t1h58a0.jpg)
Jõulude ja aastavahetuse kulutused ning talviti krõbedaks muutuvad küttearved kasvatavad jaanuari algul märgatavalt pandimajade klientuuri.
Aastalõpupeod ja küttearved on vesi pandimajade veskile
/nginx/o/2023/11/21/15732803t1h2c40.jpg)
15. detsember 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi pandimajade omanike jutu järgi on nende teenindajatel praegu tavapärase tempoga tööpäevad, kuid see ei tähenda, et rahvast liigub vähe. Näiteks astus läinud teisipäeva pärastlõunal osaühingu Mulgi Pant
Väike-Turu tänava pandimajast veerandi tunni jooksul läbi kümmekond huvilist. Ehkki leidus neidki, kes uudistasid müügil olevaid esemeid, tuli lõviosa külastajaid väikelaenu vastu mõnd kaasatoodud eset pandiks pakkuma.
Üks tumeda mikrolaineahju letile vinnanud keskealine mees tunnistas häbenemata, et vajab kiiresti raha viina ostmiseks. Ta suhtles teenindajaga nii vilunult, et pidi olema lombardi alaline kunde. Ehkki püsiklientuur on pigem reegel kui erand, ütlevad pandimajade omanikud, et nende juures käib mitmesuguseid inimesi ning pantimise põhjusigi paistab olevat üpris erinevaid.
Masu õpetas
Väike-Turu tänava pandimaja juhataja Merike Makku, kes on selles valdkonnas tegutsenud juba 1990. aastate teisest poolest, rääkis, et tal pole põhjust klientide puuduse üle kurta — mis sellest, et firma kolis Vaksali tänavalt vanalinna vastremonditud ruumidesse hiljaaegu ning alles kohaneb uute oludega.
Kui pikalt süvenemata võiks eeldada, et majanduses valitseva mõõna tõttu satuvad inimesed varasemast sagedamini rahahätta, siis tegelikult on pandilaenu vajajaid võrreldes paari aasta taguse ajaga hoopis vähemaks jäänud.
«Masu õpetas inimesed kokkuhoidlikuks ja ettevaatlikuks. Enam ei võeta pangast kergekäeliselt suurt laenu, mida ei jaksata tagasi maksta. Selle võrra on vähem ka kiire rahasüsti vajajaid,» rääkis Makku.
Tartu tänavas tegutseva osaühingu Viljandi Pant juhataja Aire Reimus tõdes samuti, et pandimaja pidamine on ennast hästi ära tasunud: jätkub nii neid, kes tulevad tavapärasest odavama hinnaga kraami ostma, kui ka neid, kes seda välja pakuvad.
«Suuremat osa pandi toojaid võib nimetada püsiklientideks. Harva juhtub, et inimene käib meie juures ühe või kaks korda ja rohkem ei tule. Üldiselt on ikka nii, et kui meie teenust juba kasutama hakatakse, tehakse seda pikka aega,» nentis Reimus.
Kirjeldades külastatavust, märkisid mõlemad ettevõtjad, et kõige tegusam kuu on jaanuar, mil osa inimesi on kulutanud vaba raha kingitustele, jõulu- ja aastavahetuspidudele ning vajab järgmise palgapäevani väljavedamiseks augutäidet. Ohtralt on neid, kes pandi juba mõne päeva pärast välja lunastavad.
Külastatavuse kasvu olevat tunda ka jõulueelsetel nädalatel, kuid see polevat eriti suur. «Üldiselt võib öelda, et lähedastele ja tuttavatele kingituste tegemiseks pandiraha ei kasutata,» avaldas Reimus arvamust. «Hoopis teine on pilt, kui 2. jaanuaril uksed lahti teeme. Siis on kohe tihedalt tegemist.»
Kuld ja elektroonika
Tavapärasest rohkem käijaid on ka veebruaris ja märtsis. See tuleneb asjaolust, et kulukate pühade kõrval jätavad inimeste toimetulekule valusa jälje krõbedad talvised küttearved.
Kui Viljandis on Aire Reimus lombardi pidanud peaaegu kümnendi, siis viimased kolm aastat on ta samas valdkonnas tegutsenud ka Tartus. Kaht linna kõrvutades nimetab ta peamiseks erinevuseks seda, et Emajõe linnas tuuakse tagatiseks peamiselt kuld- ja hõbeehteid, kuid Viljandis eeskätt telefone, plaadimängijaid, televiisoreid ja muid elektroonikatarbeid. «Vastu võtame kõike, kuid kuld ja hõbe on alati esimene eelistus.»
Kui suur summa küsijale pandi eest välja makstakse, sõltub selle turuväärtusest, seisukorrast ning osapoolte kokkuleppest — alati on ruumi läbirääkimisteks. Ennekõike eelistavad lombardid vastu võtta asju, millele on hõlpus hinda määrata, ehk teisisõnu esemeid, mida turul rohkem liigub. Tõrksamad on nad sentimentaalse väärtusega vanavara suhtes, sest selle hinnas on keeruline kokkuleppele jõuda.
On tavapärane, et pandilaenuna loetakse sularahas letile umbes pool äraantava eseme turuhinda. Kui omanik tuleb asjale järele poole kuu jooksul, tuleb Mulgi Pandis intressina peale maksta 10 protsenti. Kuu eest küsitakse 20 protsenti.
Viljandi Pant lisab tagasiostuhinnale iga päev ühe protsendi. Suuremate summade puhul on ta valmis kokku leppima väiksemas intressis.
Ehkki üldlevinud reegli järgi võetakse pant kuu aja pärast leti alt välja ja pannakse turuhinnaga müügile, möönavad mõlema pandimaja pidajad, et on valmis pandiaega pikendama eeldusel, et senine intress on tasutud.
On juhtunud, et mõni hoitav ese toob ettevõtjale raha sisse kuude kaupa.
Kokkuvõttes ostab oma eseme tagasi umbes 85 protsenti pantijaid. «Eks meie äris ole väga palju kokkuleppe küsimus. Kui inimene palub, et me tema asja kohe maha ei müüks, oleme alati valmis läbi rääkima. Müügist teenimine ei ole meie peamine eesmärk, tahame ikka kliente hoida,» tunnistas Makku.