«Küll need mungad pidid toona ikka pikad olema,» näitas Karksi külamaja juhataja Tea Saaremägi Rakvere kindlusest saadud mungarüü alumist äärt, mis oli jupp maad sisse keeratud.
Karksi valitsejamajas peavad rüütlid keskaegseid pühi
15. detsember 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küsimusele, miks on Karksi jõulumaa just keskajast, vastas kohalikku päritolu korraldaja Almar Kalam, et paljudel on päkapikutamisest ja pikarkoogitamisest villand ja nad soovivad midagi uut.
Pool tuhat last
Korraldaja sõnul saab endises Karksi mõisa valitsejamajas ja aidas nädala jagu avatud jõulumaast osa pool tuhat last. «Püsime peamiselt Pärnumaa külastajate najal,» lausus ta ning täpsustas, et sealt on pärit pooled registreerunud rühmadest.
«Ja jõulud ongi ju keskaja pidu,» lisas ajaloohuviline Robert Kallasmaa, kes on Kalami jutu järgi jõulumaa ihu ja hing. Kõik väljapanekus nähtavad rüütlite kaitsmed, kiivrid ning mõõgad kuuluvad talle.
Giid Tea Saaremägi võtab päeva jooksul vastu kolm rühma, et viia nad kahetunnisele ajalooretkele. «Lapsi kohe huvitab see keskaeg,» ütles ta.
Tea Saaremägi rääkis, kuidas ta oli hommikul enne teisi tulnud ja kõigepealt Bullerjani tule teinud. Pimedas andis pusida, et aidaust lahti saada — võti käib ju nõksuga. Kell üheksa ootasid esimesi külalisi aga soojad ruumid, tee ja avatud uksed.
«Üks Pärnu lastekodu poiss päris mu käest: «Tädi, miks sul sellised riided seljas on?»» meenutas seika mungarüüs giid.
Jõulud tulid keskajal
Vastuse sai laps jõulumaa ajalootoast, kus Robert Kallasmaa, kes selleks nädalaks on kehastunud kroonikuks, tutvustas Eesti ordulinnuste ajalugu.
«Räägin sellest, mis on Eestis toimunud, ja ütlen ka seda, et meil pole olnud 700aastast orjapõlve. Leitud on isegi piiskop Alberti pitser, mis kinnitab, et see on müüt,» teatas kroonik ja lisas, et jõuludel on keskajaga tihe seos, sest need pühad tulid Eestimaale tol ajal koos ristiusuga. «Enne neid ei peetud — jõulud on ju kiriklik püha,» tuletas Kallasmaa kuulajatele meelde.
Vahepeal oli käsitööliseks kehastunud kultuurispetsialist Riina Hupponen pisikese daami kohta väga valjul häälel hüüdnud mõniteist last rohmaka puust laua taha istuma. Seal madalate lubjatud võlvide all hakkas ta Väikemõisa lastekodu lastele keskaja ehete valmistamise kunsti õpetama.
«Nüüd võtame niimoodi kätte,» tõstis ta pöidlajämeduse nahatüki silmade kõrgusele, et lapsed näeksid. «Siin on augud. Üks, kaks, kolm auku. Pistame nüüd nõela tagantpoolt ettepoole,» õpetas Hupponen niidiga punase noole tegemist.
Juhendamise muudab tema sõnul raskeks see, et ei tea, kui palju lapsed oskavad. «Nõelale tuleb niit varem järele panna ja ripatsile kaelapael taha,» kirjeldas ta esimese rühma käigust saadud kogemust.
«Lapsi on palju ja kõik tahavad ehet valmis saada,» lisas väiksemaid abistama läinud Tea Saaremägi. Ta teadis rääkida, et kõige põnevam on lastel ikkagi valitsejamaja keldris, kus nad saavad mõõkadega võidelda ja vibu lasta.
«Mõni pisem tüdruk ei julgenud sinna alla minnagi,» lisas ta. Keldrisoppides on elamus aga garanteeritud.
«Hästi lihtsate vahenditega saab teha huvitavaid asju,» nentis Almar Kalam, tutvustades koos Robert Kallasmaaga pehmeid teibiga kaetud mõõgaimitatsioone. Kallasmaa demonstreeris nii raiuvat kui torkavat võitlusstiili, selgitades sinna juurde, et stiilid muutusid ajas.
Esialgu olid korraldajatel olnud plaan harrastada vibu- ja mõõgakunsti valitsejamaja kõrval sõjaväetelgis, kuid Kalami jutu järgi ilm seda ei soosinud.
«Kui see viissada last oleks muruplatsilt üle käinud, saanuks nad ülepea sopaseks,» selgitas ta. Õnneks juhatas plaanimuudatus neid hoopis põnevamasse kohta — sopilisse keldrisse.
Tänapäeva jõulumees
«Tänapäeva jõulud tulevad alles viimases osas,» rääkis Almar Kalam programmist. Kui lapsed on selgeks saanud lühipala August Kitzbergi «Maimu» ainetel, tuleb jõluvana seda vaatama ja annab kingid.
«Lastekodudele oleme ise kommikotid meisterdanud ja kommid sisse pannud,» lausus korraldaja. Selle eest raha ei küsita, vaid loodetakse, et jõulumaa õnneloos toob tasaarvelduse.
Ja siis, kui Väikemõisa lapsed olid kepphobustega üle valitsejamaja saali kapata saanud, astus tuppa jõuluvana, kes oli justkui reklaamist välja võetud: punase mütsi ja kuuega, mis oli parajasti nii suur, et suurema tuulega seljas ringi ei käiks.