Meenutades Nikolai Baturinit

Matuseid viib Kalle Gaston läbi Mulgi kuues, sest see sarnaneb tema sõnul kõige enam vaimulikurüüga, aga on palju ilusam. Foto: Erakogu

SIRELITE ÕITSEMISE aegu kutsuti 82 aasta vanuses igavikku kirjanik ja luuletaja, Tarvastu kihelkonna mees Nikolai Baturin. Tänaseks on kõned suurest keelevõlurist ning tema teenetest ja autasudest peetud. Tunnistan oma küündimatust hoomata tema haaret ja sügavust nii loomingus kui eluteel. Seepärast tahan jagada mõningaid isiklikke seiku kokkupuudetest selle Mulgimaa kirjamehe ja tema loominguga.

1980. aastate keskpaiku sisenesin vastse gümnasistina Mustla raamatukokku, et laenatava raamatu kaudu pisutki teada saada Võrtsjärve ääres elavast salapärasest, kahtlase venepärase nimega kirjanikust. «Mhm, sellist asja tahad lugeda?» kostis pisut põlgliku alatooniga mu laenusoovi peale raamatukogutädi. Kohmetunult jäin oma tahtele siiski kindlaks.

Oli see nüüd «Noor jää» või «Leiud kajast», millest üritasin tulemusteta läbi närida, ei mäleta. Igatahes tekkis Baturini teoste lugemises vähemalt kümneaastane paus. Hiljem taipasin, et tema loomingu mõistmiseks on tarvis seesmiselt küpseda. Pean mõningase häbitundega nentima, et romaan «Ringi vangid» on seniajani jäänud mulle liiga raskeks tekstiks.

EESTLASTE SEAS kestab müüt, et kõik Baturini teosed on lugejale ränk katsumus. Püüan seda kummutada.

Vähemalt minu silmis eristuvad nii-öelda rasketest tekstidest kolm: «Kuningaonni kuningas», «Karu süda» ja «Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija». Need teosed soovitan lugejal julgelt ette võtta.

Isiklikult kohtusin Baturiniga mõnel korral tema kodus Kalbuse külas ja korra Lõhavere hooldekodus. Meie vestluste peateemadeks kujunesid inimeseks olemise ja kõiksuse teemad, samuti teoloogilised ja kiriklikud küsimused ajal, mil täheldasin enese juures esimesi läbipõlemise märke vaimulikuametis.

KIRJANIK LEIDIS, et kirik on kriisis, sest ei oska või ei taha kõnetada tänapäeva inimest talle arusaadavas keeles ning keeldub arutlemast teatud teemadel, nagu näiteks reinkarnatsiooniteooria. Ta pakkus välja, et võiksin mõelda esseekogumiku «Ilmalikud jutlused» kirjutamisele, milleks pole mul eelkõige enesekindluse puudumise tõttu olnud seniajani pealehakkamist.

Kohtumistel tõstatusid meil alati ka vaidlusteemad. Näiteks oli Baturin seda usku, et inimene on nagu masin: kui ta on oma kepsud ja kolvid ära kulutanud, siis on kõik, kõlbmatud detailid tuleb kas tehislikega asendada või voodisse jääda. Ta ise valis teatavasti viimase variandi. Minu jutt sellest, et teatud joogaasendite praktiseerimisega on võimalik panna organismi tootma kehasisest määrdeainet, mis pikendab tunduvalt liigeste kestvust, kutsus temas esile vaid kerge muige.

ÜHEL MEELEL OLIME selles, et tänapäevases maailmas valitseb pimeduseaeg. Inimkond võtab tõe pähe ja jääb uskuma iseenda loodud valesid neid üha korrates. Teema selgituseks võiks sobida tsitaat romaanist «Karu süda». Kütt Niika vaatab uinumise eel tähistaevast ja mõtleb: «Rändlinnud lendavad ­öösel hajuparves, iga lind omaette. Igaüks vastutab oma suuna eest ise ega vii kogu parve eksi ... Nõnda peaksid ka inimesed, kui maailmas on pime aeg, minema igaüks omaette, et eksi minemise juhul mitte eksitada oma järel tulevat rahvast. Sest veendumus oma tee õigsuses ei taga veel eksimatust. See olekski siis kõrgeim vastutus ...»

Mõistagi eeldab pakutud lahendus inimeselt igasuguse ohvrimentaliteedi minetamist ja autoriteetite hülgamist, mis paljudele ilmselt käib üle jõu.

Head teekonda, Avarilmarändur!