Parim aeg erakorralisteks valimisteks (2)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Andres Laiapea
Andres Laiapea Foto: Erakogu

NÄHTAVASTI TULEB kõigepealt mainida, et järgnev jutt on kirjutatud enne eurovalimiste tulemuste selgumist ega lähtu ühegi erakonna huvidest.

Parteiline vaatepunkt ei ole kodanikule ainus võimalik viis poliitikaga suhestuda. On ka üldriiklikud huvid, mis ei pruugi kattuda ühegi erakonna omadega. Neid huve silmas pidades oleks Eestile kõige parem, kui juba sel suvel tuleksid erakorralised parlamendivalimised.

Erakorralised valimised lööksid õhu puhtaks. Praegusel kursil jätkates läheb olukord vältimatult üksnes hullemaks. Seetõttu võiksid meie suured juhid käituda ikkagi riigimehelikult.

Riigikogu kevadistungjärk saab läbi 20. juunil. Teatavasti peaks siis järgnema ligi kolm kuud kestvad kohtumised valijatega, sest seaduse järgi riigikogulased ei puhka, vaid teevad kogu aeg tööd. Erakorralised valimised peavad toimuma 20–40 päeva pärast nende väljakuulutamist. Seega võiksid valimised leida aset näiteks 21. juulil, kui president need riigikogu kevadistungjärgu lõppedes välja kuulutaks.

Selliste erakorraliste valimisteni jõudmine on teoreetiliselt võimalik, kuid näib olevat ebatõenäoline. Põhiseaduse paragrahv 97 ütleb, et valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral võib president valimised kolme päeva jooksul välja kuulutada, aga selleks on vaja valitsuse ettepanekut. Seega eeldab erakorraliste valimisteni jõudmine umbusaldusavaldust, mis läheb parlamendis läbi, ning lisaks ka selle juba umbusaldatud valitsuse enda ettepanekut ja presidendi nõusolekut.

Reformierakond paistab praegu panustavat sellele, et EKRE õnnestub valitsusest välja lüüa ning saab teha ise uue koalitsiooni Keskerakonna ja/või Isamaa osalusel. Erakorralised valimised neisse plaanidesse ei kuulu. Sotsid on ametis juhivahetusega. Nendelegi tuleksid erakorralised valimised liiga kiiresti. Järelikult ei hakka opositsioon lähiajal tervele valitsusele või peaministrile umbusaldust avaldama.

Nüüdseks on aga selge, et varem või hiljem praegune koalitsioon nii või teisiti laguneb. Küsimus on ainult ajas ja konkreetsetes asjaoludes. Oleks kindlasti parem, kui uus valitsus sünniks rahvalt uue mandaadi saanud parlamendi pinnalt.

Keskerakonna juhtivpoliitikute sõnavõtte kuulates jääb mulje, et nad loodavad välja vedada vähemalt 2021. aasta kevadeni. Kui asjad selleks ajaks paranenud ei ole, tehakse pööre, et minna kohalikele valimistele justkui uue, puhastunud jõuna. Erakorralised valimised nende plaanidesse ei kuulu.

Minu hinnangul on aga täiesti võimalik, et need tulevad. Ja juba palju varem.

EESTI ON SAANUD oma ajaloo kõige ebakompetentsema rahandusministri olukorras, kus läheks raskeks isegi suurimatel asjatundjatel. Kui tuleva aasta riigieelarvet ei suudeta märtsi alguseks vastu võtta, tuleb ju samuti korraldada erakorralised valimised. Siis leiaksid need aset lihtsalt palju halvemal ajal, riigile märksa keerulisemas olukorras.

Eurovalimistele eelnenud suhteliselt tagasihoidlikud kampaaniad näitasid, et erakondade rahakotid on praegu üsna tühjad. On täiesti mõistetav, et mõte erakorralistest valimistest ei tekita üheski neist vaimustust. Ka mitte parlamendist välja jäänud jõududes. Kuid ühiskonnas tekkinud pingete maandamiseks oleksid need äärmiselt vajalikud.

Eesti ühiskonnas käärib praegu protsess, mida marksistid nimetavad revolutsioonilise situatsiooni küpsemiseks. EKRE juht Mart Helme, kes toimetas Brežnevi ajal kirjastuse Eesti Raamat marksismi-leninismi osakonnas töötades Marxi ja Engelsi «Kommunistliku partei manifesti» väljaandmist, peaks teadma selle tähendust. Ta võiks selgitada seda ka oma noorematele kolleegidele valitsuses.

Eesti on saanud oma ajaloo kõige ebakompetentsema rahandusministri olukorras, kus läheks raskeks isegi suurimatel asjatundjatel.

HELME VISATI 2004. aastal Rahvaliidust välja, sest ta oli kritiseerinud Lihula sündmuste tõttu avalikult erakonnakaaslasest siseministrit (enne teemat erakonna sees tõstatamata) ja nõudnud tema tagasiastumist (nähes sellel ametikohal ilmselt juba siis ennast, aga eesmärgini jõudmiseks kulus ligi 15 aastat). Lihula mälestusmärgi mahavõtmisel juhtunu oli pronksiööga võrreldes morsipidu, kuid seegi näitas, milleni selline pingete kasv võib viia.

Selleks, et olukord ei jõuaks nüüd meeleolude radikaliseerumise faasist ränkade füüsiliste kokkupõrgeteni, tuleks aur ühiskonnast välja lasta. Mina ei näe selleks praegu muud teed kui erakorralised valimised. Kui need suvel korraldada, saab sügisistungjärku alustada juba riigikogu uus koosseis. Kui praegune koalitsioon saab rahvalt mandaadi jätkata, ei saa keegi enam öelda, et mõne erakonna valijaid on petetud. Kui see ei õnnestu, jõuavad erakonnad ära pidada uued koalitsiooniläbirääkimised. Suvi ei läheks luhta. Poliitikud ei peaks niisama logelema, vaid saaksid tõesti pingsalt tööd teha.

Erakorralised valimised lööksid õhu puhtaks. Praegusel kursil jätkates läheb olukord vältimatult üksnes hullemaks. Seetõttu võiksid meie suured juhid käituda ikkagi riigimehelikult. Erakorraliste valimisteni jõudmine eeldab nüüd opositsiooni, koalitsiooni ja presidendi koostööd. Reeglid on tehtud nimelt sellised, et neid tegelikult kunagi ei korraldataks. Sel suvel võiks teha erandi.

Tagasi üles