Carl Robert Jakobson tegi kannapöörde laulupeo vastu

Üheksa aastat pärast esimest üldlaulupidu, aastal 1878, asutas Carl Robert Jakobson (1841–1882) Viljandis ajalehe Sakala. Aastal 1998 avati Viljandi kesklinnas tema skulptuur, mille on kavandanud kujur Mati Karmin ja arhitekt Tiit Trummal. Foto: Elmo Riig

Carl Robert Jakobson, Eesti ärkamisaja avaliku elu üks autoriteetsemaid tegelasi, elas 1869. aasta märtsini esimese üldlaulupeo mõtte arengule elavalt kaasa ja aitas mitmes liinis seda korraldada. Kuid siis tegi ta kannapöörde ja asus laulupeo korraldajatega opositsiooni.

Jakobson rõhutas algusest peale, et peo repertuaaris peaks saksa laulude kõrval olema rohkem eesti enda ja ka hõimurahvaste laule. Selle nimel kogus ta kokku soome ja ungari viise ning tegi ettepanekuid laulupeo pidukomiteele.

Ta vahendas Aleksander Kunileidilt laulupeoks kolme algupärase koorilaulu tellimist, ergutas heliloojat laulude tekstide valikul ja laulude valmimisel ning toimetas need trükki. Kaks neist, Lydia Koidula sõnadele loodud «Sind surmani» ja «Mu isamaa on minu arm» kõlasidki laulupeol ning neist said eesti heliloomingu teetähised.