Selçuk Bulut: Eestis ramadaani pidada on paras katsumus

Kuigi Selçuk Bulut ja Õnneseene põngerjad on eri rahvusest, saavad nad omavahel kenasti hakkama. Nagu põhjendab ladusat suhtlust noormees ise: laste keel on universaalne. Foto: Elmo Riig

Alates möödunud aasta oktoobrist on Viljandi Männimäe lasteaia Õnneseene rühma õpetajaid ja lapsi aidanud Türgist pärit 23-aastane Selçuk Bulut. Ta on siiras ja südamlik inimene. Ta on moslem. Juulis liigub ta edasi Poola, et jätkata õpinguid, kuid Eestit ja siinseid inimesi jääb ta taga igatsema.

Selçuk Bulut, rääkige palun alustuseks oma senisest elust kodumaal. Mida te seal tegite? Kus ja millist elu elasite?

Olen pärit Türgi pealinna Ankara külje alt. Eelmisel suvel lõpetasin sealses Anadolu ülikoolis sotsioloogia teaduskonna. Samuti võtsin juurde filosoofiaõpetaja pedagoogilise kursuse.

Kuidas teie erialavalik sündis? Kas olete alati tahtnud õpetajaks saada?

Ülikooli populaarseim eriala oli matemaatika ja ka mu vanemad korrutasid: «Sinust peab saama insener! Sinust peab saama insener!» Õppisingi keskkoolis hoolega matemaatikat, füüsikat ja bioloogiat, aga ma pole reaalainetes kuigi andekas. Ja ehkki sisseastumiskatsete eel oli korra teemaks ka mehaanikainseneri elukutse, otsustasin jonnakalt sotsioloogia kasuks.