Massiimmigratsioon otsustab Euroopa saatuse

Anti Poolamets

FOTO: Erik Prozes

ON MÕISTETAV, KUI inimesed on valimistest mõnevõrra tüdinenud, sest alles olid riigikogu valimised. Kuid eurovalimisi ei tohi mingil juhul alahinnata. Võime eeldada, et meie elu sõltub kõige rohkem kohalikust omavalitsusest, seejärel meie riigi valitsusest ja parlamendist ning alles siis Euroopast. Ent kui asju veidi lähemalt vaadata, näeme, et üllatavalt suur osa direktiive ja muid käsulaudu, mis igapäevaelu mõjutavad, tuleb just Euroopa Parlamendist, Euroopa Nõukogust, Euroopa Komisjonist või teistest Brüsseli büroodest.

Seega, kui president Kersti Kaljulaid rõhutas oma kõnes vastse riigikogu ees, et ainult sellest saalist juhitakse Eestit, siis oli tal vaid poolenisti õigus.

Hoolimata sellest, et Eestist pääseb Euroopa Parlamenti vaid kuus poliitikut, on ülioluline meie huvide kaitsjate kohalolek. Seejuures peaks euroskeptikud olema vähemalt pooled Eesti esindajad, et tagada tasakaal suveräänsuse hoidjate ja nende vahel, kes on valmis alati Euroopa Liitu rohkem tsentraliseerima ehk meie riigivõimu lahkelt ära kinkima.

SAADIKUTE ÜLESANNE on tagada pädev, eri vaatenurkadega välisinfo voog, millega senised saadikud on väga kehvasti hakkama saanud. Brüssel on olnud koht, kuhu saadikud kaovad nagu musta auku. Põhjuseks see, et seni on seal olnud väljaõppinud takkakiitjad. See tüütab neid ennastki ning Eestiga suhtlemine elavneb üksnes mõni kuu enne järgmisi valimisi.

Erandina võib märkida Yana Toomi, kes ei väsi Venemaa huvide eest seismast. Just Venemaa, sest eesti keel on tema sõnul üks väljasurev keel. Ka eesti meel ei meeldi talle, sest eestimeelsed venelased nagu Postimehes kirjutav Ivan Makarov on tal pinnuks silmas. Vaevalt suudab teda ümber veenda ka Keskerakonna nimekirjas kandideeriv Igor Gräzin.

Euroskeptikud nagu Suurbritannia Brexiti kampaania eestvedaja Nigel Farage on olnud seevastu ühed nähtavamad Euroopa Parlamendi liikmed, sest neil on, mida öelda. Nad on hoidnud tihedat sidet oma valijatega. Nende veenmisvõime oli ka Brexiti taga.

Kui valida lihtsalt populaarset inimest, peab arvestama, et europarlamendis liitub ta kindlasti mõttekaaslaste rühmaga, kes ei pruugi tema valijatele lõpuks ühestki otsast meeldida. Indrek Tarand liitus näiteks Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooniga, milles on palju inimesi, kes varjamatult põlgavad vabasid Euroopa rahvaid ja peavad rahvusriike düstoopiaks.

EUROOPA PARLAMENDIS saame vastu seista Euroopa ühisarmee plaanile, mis lõhestab ­NATO-t. Armee loomise plaan on suunatud Donald Trumpi vastu, sest tolle kindel tahe seista vastu miljonite immigrantide üle Mehhiko piiri voolamisele ei lähe Euroopa piirid avanud Angela Merkeli ja Emmanuel Macroni väärtustega kokku.

Saame seista Euroopa ühise eelarve ja rahandusministeeriumi tegemise vastu, sest ühine eelarve on üks tähtsamaid föderaalriigi tunnuseid.

Tõkestame massiimmigratsiooni. Selleks on meil uues Euroopa Parlamendis palju liitlasi: rahvuslikud parteid kasvatavad seekord hüppeliselt oma mõju. Itaalia siseminister Matteo Salvini on tõestanud, et pagulasmassidele saab piirid kinni lüüa mõne kuuga. Hispaania sotsid seevastu tõestasid, et piirid saab ka avada mõne kuuga ning sajad tuhanded aafriklased sealtkaudu Euroopasse suunata.

Meil tuleb Euroopas seista Eesti põllumeeste võrdse kohtlemise ning internetivabaduse ja seeläbi sõnavabaduse eest, mida Euroopa Komisjoni liige Andrus Ansip kahjuks ei hinda – vabadust ahistava, autorikaitsele rõhuva äsjase interneti piiramise direktiivi taga oli paljuski just tema.

Meil tuleb seista Euroopa põlisrahvaste ja kultuuriväärtuste säilimise eest. Tuleb aru saada, et Euroopa Liit ei tohi muutuda liitriigiks, vaid peab olema riikide liit, kus igal riigil on võrdne hääl rahvaarvust hoolimata.

Tagasi üles