Euroopa tulevik on ka Eesti tulevik (2)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Taavi Rõivas
Taavi Rõivas Foto: AFP/SCANPIX

EESTI ON JUBA 15 aastat olnud osa Euroopa Liidust, euroopaliku kultuuriruumi osa aga mitu korda kauem. Gustav Suitsu 1905. aastal kõlanud üleskutse «Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks» on tõeks saanud. Meil on kõik põhjused pidada end täisväärtuslikuks osaks Euroopast ning Euroopa tuleviku kujundajaks.

Seda kummalisem on aeg-ajalt lugeda teatavast alaväärsuskompleksist kantud seisukohti, justkui oleks Euroopa Liit keegi, kes Eestile käske ja korraldusi jagab. Olles Eestit viimase 12 aasta jooksul erinevates Euroopa Liidu otsustuskogudes esindanud peaministri, sotsiaalministri ja riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena, saan kinnitada, et Eestil on kõik võimalused Euroopa Liidu asjades kaasa rääkida ning otsuseid kujundada.

Mul on küll juba üle viie aasta telefoni mälus nii Jean-Claude Junckeri kui Donald Tuski mobiilinumber ning olen mõlemaga nende aastate jooksul väga palju suhelnud, kuid erinevalt näiteks EKRE esindajate hirmudest on nii Juncker kui Tusk alati pigem Eesti seisukohta küsinud kui oma agendat peale surunud. Olen kindel, et sama kinnitaks praegune peaminister Jüri Ratas.

Väide korralduste jagamisest kuulub aga täieliku absurdi valdkonda. Samuti kuulub absurdi valdkonda äärmuslaste sageli levitatav väide, nagu oleks liberaalide (või ka teiste erakondade) sooviks föderaalne Euroopa. Kuna mul oli au enam kui aasta vältel juhtida Euroopa liberaalide 2019. aasta programmi koostamist, saan une pealt kinnitada, et föderalismist ei ole selles sõnagi, küll aga sellest, kuidas Euroopa Liitu ühiselt jõukamaks ja turvalisemaks muuta.

AJALUGU ON meid õpetanud, et ühe väikeriigi vabadus ja rahvuslik iseseisvus ei ole kunagi iseenesestmõistetavad. Eriti kui väikeriik asub agressiivsusele kalduva suure naabri kõrval. Iseseisvuse taastamise järel sai Eesti välispoliitika kindlaks deviisiks «Ei iial enam üksi» ning see on meid viinud nii Euroopa Liitu kui NATO-sse. Mõlemad nimetatud on Eestile tugevaks julgeolekugarantiiks, Euroopa Liit lisaks veel väga oluliseks majanduskasvu allikaks.

On ikka vaks vahet, kas Eesti ettevõtjad saavad koduturuks pidada 1,3 miljoni elanikuga Eestit või enam kui 500 miljoni elanikuga Euroopa Liitu. Märkimisväärne osa Eesti ettevõtetest on ekspordile orienteeritud ning väga paljude inimeste töökoht ja sissetulek sõltuvad just nimelt Euroopa Liidu turust. Seetõttu on kõik katsed Euroopa Liidu ühtsust lagundada – rääkimata flirdist mõttega Euroopa Liidust lahkuda – mitte ainult rumalad, vaid ka ohtlikud. Nii Eesti julgeolekule kui majandusele.

MINU KOGEMUS Euroopa taseme otsuste tegemisest on see, et «piikide murdmine» või «murrame läbi» meid kaugele ei vii. Vastupidi: kogu Euroopa Liidu otsustusmehhanism on üles ehitatud koostööle ja veenmisele, mitte kraaklemisele ja vastandumisele. Eesti seisukohad on seni alati mõjule pääsenud ning kui oskame targalt tegutseda, pääsevad ka tulevikus.

Igast Eesti valitsuse liikmest, igast Eestit esindavast Euroopa Parlamendi liikmest ja igast Eesti tippametnikust sõltub, kui hea partnerina meid võetakse ning kui hästi me suudame oma seisukohad kuuldavaks teha.

Just praegu on see eriti aktuaalne, sest lähikuudel tõuseb teemaks järgmine, juba 2021. aastal algav Euroopa Liidu eelarveperiood ning sealhulgas ka Eestile osaks saavate eurotoetuste suurus ja sisu. Kui senistest Euroopa Liidu eelarvetest oleme suutnud investeerida nii teedesse kui tervisekeskustesse, nii keskkonnahoidu kui haridusse, siis millised on meie plaanid järgmise perioodiga? Jätkugu meil tarkust ja tugevust need otsused õigetele radadele suunata!

Tagasi üles