Eurovoliniku kohtumine seitsme valijaga ehk Ah, nagunii olete te oma hääle juba Yana Toomile ära andnud

Kuigi Andrus Ansipit oli kuulama tulnud vaid käputäis inimesi, suutis kogenud poliitik neile korraliku sõu anda.

FOTO: Marko Saarm

Europarlamendi valimised on hoo sisse saanud ning kuuldavasti on rahva huvi selle suursündmuse vastu sama leige kui kahe päeva eest köetud sauna keris. Lootus mõni hääl juurde kaubelda sureb aga viimasena ning poliitikud ei pea paljuks positsiooni kergitamise nimel ka perifeeria auklikel teedel loksuda.

Ühe vana kala kavalaid manöövreid käis Sakala esmaspäeval uudistamas.

Saalitäis tühje toole

Esmaspäeva õhtupoolik on maikuule ebatüüpiliselt lämbe. Auto termomeeter kuvab tabloole tagasihoidlikud 27 soojakraadi, aga salongis on nii palav, et sokid paluvad tenniste sees ahastavalt armu. Muust ma parem ei räägigi.

Pärimusmuusika keskuse juures on mõni minut enne väljakuulutatud kohtumise alguskellaaega vaikne kui Eurovisiooni finaali ajal surnuaias. Siiski, üks vesihalli pea ja kirju siidrätiga vanaproua on endale ja kaasavõetud kompsudele inimtühjas saalis paar kohta broneerinud. Valetan. Tegelikult passib puldi taga ka helimees, kelle näkku joonistatud ahastust nootidesse pannes sündiva teose kõrval kõlaks Chopini «Leinamarss» nagu keskmine Patuse Poole megamiks. Vaene poiss!

Varese sillalt paistab kuuma kiuste korrektselt lipsustatud Ansip ning pisikese silmakissituse järel tunnen ära ka tema kõrval elavalt kätega vehkiva ja seletava Viljandi linnapea Madis Timpsoni.

Istun keset saali ja kuulatan närviliselt, kuidas tühjuse kaja minu ja varajase vanaproua hingeldamised iselaadi vaimude sosinaks köidab. Samal hetkel astub Ansip saali ja teatab rõõmsalt: «Noh, rahvast puupüsti täis, jah!» ning naerab jõuliselt, ent äärmiselt lühidalt. Proua on kohe hakkamas nagu hästi timmitud Husqvarna ja hakkab saagima: «Oi, teie olete üks tark mees! Mina valin kindlasti teid, ega siin kedagi rohkem valida ju olegi! Vaadake, mul on teile üks tark raamat kah kaasas! Ei, ega ma ei taha öelda, et teie rumal olete! Teie olete väga tark mees, aga siin raamatus on veel palju tarku lauseid sees. Siin on kolmkümmend kolm tuhat kolmsada kolmkümmend kolm tarka lauset, kujutate ette! Ja mitte niisama, vaid taga on kõik teemade kaupa registris. Ükskõik, mille kohta midagi targasti öelda tahate, otsite sealt üles. Koera või ilma või looduse kohta. See on üks väga hea raamat!»

​Andrus Ansip on esiti küll pisut kohmetu, kuid proovib pärast hetkelist õhuahmimist jutu valimistele tagasi keerata. No ei taha õnnestuda. Pealegi selgub, et raamatu eest tahab proua ka raha. «Mul on ainult kümme eurot rahakotis,» püüab poliitik puigelda. Tema hala on kurtidele kõrvadele. Viimases hädas teatab Ansip: «Ma lähen uurin, kus siin lähim sularahaautomaat on,» ning kaob koridori.

Davai, teeme ära!

Hetkeks, mil on selge, et rohkem pole algusega mõtet venitada, on saali imbunud veel mõni inimene. Kui päris täpne olla, siis lisaks allakirjutanule veel üks noorem naine, neli range olemisega eakamat prouat ning kaks tähtsa näoga vanemat meest. Kusagil saali tagumistes servades piidlevad spektaaklit turvalisest kaugusest paar lühkarite ja plätudega noorreformarit. Nende vilav pilk jätab mulje, et süsi, vorstid ja märjuke on õhtuks valmis ostetud ja iga aidas veedetud minut röövitakse kevadise grilliilu arvelt.

Andrus Ansip ei lase end hõredatest külalisteridadest heidutada, vaid kupatab hajaasustuse usku eestlased ühte punti kokku. «Tulge, tulge! Ega mina võin siinsamas rea vahes ka seista ja seletada,» ütleb poliitik ja jätab püünele sätitud linaga laua ja sellel ­ootava veekannu tähelepanuta.

Pärast Timpsoni kompavat sissejuhatust, kus tehakse kiirelt selgeks staarpoliitiku varasem panus kodumaa ja Euroopa hüvanguks, on Ansip rahva päralt. Algab küsimustevoor. Otsa teeb lahti seitsmesaja luku ja taskukesega praktilist kalamehevesti kandev härra, kes teatab: «Ma nüüd ütlen võib-olla midagi rumalat, aga ma ei usalda üldse ajakirjandust, samas iga ajakirjanikku, keda ma tunnen, usaldan ma täielikult.» On näha, et Ansipi sisemine mina potsatab korraks toolile istuma ning lööb silmamunad Postikana kombel kaootiliselt tillerdama. Olles end sedasi poolteist sekundit turgutanud, hakkab esi­orav vaikselt kruvima. Kohaletulnud saavad teada, et žurnalistid on ennekõike inimesed, kellel on vaja oma laenud ja liisingud ära maksta.

​Hoo kogunedes võetakse põgusalt ette ka Ahto Lobjaka personaalprobleem ning kui vahepeal lappama läinud mõttelõnga ots kusagil seal käitumispõhise internetiturunduse juures jälle pihku hakkab, lõpetab Ansip oodiga ajakirjandusvabadusele ning rõhutab ajakirjaniku rolli täieliku tõe otsimisel. «On kas must või on valge, aga kunagi ei ole nii, et on lihtsalt hall ja udune seal kusagil vahepeal,» võtab ta heietuse kokku. «Nii, palun järgmine! Julgemalt, julgemalt! Te võite küsida kõike. Ja kui te küsite lihtsalt, kuidas mul ka muidu läheb, siis mingi vastuse te saate, aga targemaks küll mitte.»

Kogenud kõneleja ei lase kohmetul vaikusel võimust võtta ning hakkab üles lugema oma teeneid Euroopa Komisjoni asepresidendina. Rändlustasude ja regioonipiirangute kadumine, ühtlustatud andmesidetariifid ... Et memmed-taadid natukenegi tonkaks, tuleb mängu näide «Sajandi armastus» – sari, mida Ansipi abikaasa Brüsselis hirmsasti näha tahtis, kuid mille vaatamine teises riigis sai võimalikuks vaid tänu Andrusele. «Mina ise tegin!» teatab ta ja koputab lõbustatult endale rusikaga vastu rinda. «Ei noh, mis mina. Meid oli ikka palju. Ja tegelikult pole ma sellest ühtegi seeriat näinud.»

Kui küsijad on jala kännu tagant kätte saanud, tuleb ka ­uusi teemasid. Brexitist rääkides ärkab Ansipis kadumaläinud harrastusnäitleja. Oma mõttekäikude ilmestamiseks tulevad mängu värvikad žestid, millest iseloomulikem ja läbivaim on kõrvalesta ligiduses labakäega lehvitamine. Õige mitmel korral valjeneb poliitiku hääl nagu pikal sirgel kiirendava muskelauto lörin ning kui see terava pilguheiduga publikusse järsult katkeb, alustab kõnemees uut hookogumist pragmaatilise novoti järel.

Hoidke mind tagasi!

Selleks ajaks, kui ette saab võetud kohalik poliitelu, on Ansip end korralikult soojaks saanud ning muu jutu vahel haarab mees kätte tahvelarvuti, kust kiirelt rahvale Putini pildiga T-särki kandvat Itaalia siseministrit Matteo Salvinit tutvustab.

«Mis te arvate, kaua praegune koalitsioon ka püsib?» piuksatab keegi. «Vaat kui mul oleks praegu mõlema kaenla all suur arbuus, annaksin need teie kätte ja teeksin kätega sedasi,» seletab Ansip rahulikul häälel, ise innukalt käsi laiutades. ​Üks noorpoliitik on vahepeal võimalikult vähe silma torgates laval käia suutnud ning seisab kannatlikult veekannu ja klaasiga kõnepidaja kõrval. «No ega see kurk mul nüüd nii väga kuivagi,» ütleb poliitik muheldes, kuid võtab viisakusest siiski lonksu. ​Märkidest ja žestidest saab nüüd veel õige pikalt rääkida. Lisaks kurikuulsale hea tuju märgile vibutab poliitik rõõmsalt ka oma pikkpeetriga ning leiab, et kokkuvõttes on pettusel rajanev koalitsioon tekitanud pöördumatut mainekahju kogu riigile.

Ansip puudutab põgusalt ka sisserändepoliitikat ning manitseb suurriike enesekeskse ja egoistliku suhtumise pärast, samas rõhutades, kuidas meil väikese riigina tuleb teistega mesti lüüa juba seepärast, et mitte suitsukoni kombel lömaks litsutud saada.

Kokkuvõttes võib öelda, et suurte kogemustega mehe suust kuuleb nii mõndagi, millele on raske vastu vaielda. Samuti ei suudaks mind seitsme võimaliku hääle nimel isegi nuga kõril sellist loengut pidama sundida. Täpselt tund ja kolmkümmend kuus minutit. «Aitab küll, muidu tüütan teid päris ära ja siis te ei annagi mulle häält. Ah, nagunii olete te oma hääle juba Yana Toomile ära andnud,» ei suuda poliitik rääkides naeru varjata ning paneb saalist väljudes kõigile südamele, et nad kindlasti hääletama läheksid. Proua oma kolmekümne kolme tuhande kolmesaja kolme­kümne kolme targa lausega on aga uksel juba ootamas.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles