Andrus Ansip on esiti küll pisut kohmetu, kuid proovib pärast hetkelist õhuahmimist jutu valimistele tagasi keerata. No ei taha õnnestuda. Pealegi selgub, et raamatu eest tahab proua ka raha. «Mul on ainult kümme eurot rahakotis,» püüab poliitik puigelda. Tema hala on kurtidele kõrvadele. Viimases hädas teatab Ansip: «Ma lähen uurin, kus siin lähim sularahaautomaat on,» ning kaob koridori.
Hetkeks, mil on selge, et rohkem pole algusega mõtet venitada, on saali imbunud veel mõni inimene. Kui päris täpne olla, siis lisaks allakirjutanule veel üks noorem naine, neli range olemisega eakamat prouat ning kaks tähtsa näoga vanemat meest. Kusagil saali tagumistes servades piidlevad spektaaklit turvalisest kaugusest paar lühkarite ja plätudega noorreformarit. Nende vilav pilk jätab mulje, et süsi, vorstid ja märjuke on õhtuks valmis ostetud ja iga aidas veedetud minut röövitakse kevadise grilliilu arvelt.
Andrus Ansip ei lase end hõredatest külalisteridadest heidutada, vaid kupatab hajaasustuse usku eestlased ühte punti kokku. «Tulge, tulge! Ega mina võin siinsamas rea vahes ka seista ja seletada,» ütleb poliitik ja jätab püünele sätitud linaga laua ja sellel ootava veekannu tähelepanuta.
Pärast Timpsoni kompavat sissejuhatust, kus tehakse kiirelt selgeks staarpoliitiku varasem panus kodumaa ja Euroopa hüvanguks, on Ansip rahva päralt. Algab küsimustevoor. Otsa teeb lahti seitsmesaja luku ja taskukesega praktilist kalamehevesti kandev härra, kes teatab: «Ma nüüd ütlen võib-olla midagi rumalat, aga ma ei usalda üldse ajakirjandust, samas iga ajakirjanikku, keda ma tunnen, usaldan ma täielikult.» On näha, et Ansipi sisemine mina potsatab korraks toolile istuma ning lööb silmamunad Postikana kombel kaootiliselt tillerdama. Olles end sedasi poolteist sekundit turgutanud, hakkab esiorav vaikselt kruvima. Kohaletulnud saavad teada, et žurnalistid on ennekõike inimesed, kellel on vaja oma laenud ja liisingud ära maksta.