Õpetajast edasi

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

(19. mail möödus eesti ajakirjandus- ja keeleteadlase, akadeemiku ning kirjaniku Juhan Peegli sünnist 100 aastat.)

JUHAN PEEGEL RÄÄKIS oma õpetajatest väga harva ja ilma igasuguse paatoseta. Paul Ariste, ise kirglik pedagoog, tegi seda sageli. Selle tulemusena sündis pikk rida mälestuslikke etüüde, millest osa kordus uue vaatenurga alt.

Seejuures polnud ta kaugeltki kõigi lemmik. Näiteks ei sobinud ta Tartu ülikooli kauaaegse uralistikaprofessori Julius Margiga, kes pidas teda – Paul Ariste ei varjanudki seda – pisut kerglaseks. Doktor Oskar Looritsaga läks ta tülli nii järsult, et katkestas rahvaluulekogude üldregistri koostamise suisa poolelt lauselt.

KUNA PAUL ARISTE vahetas mitu korda uurimissuunda, ongi väga raske nimetada kedagi, kes olnuks tema õpetaja ehk mentor sõna täpses mõttes (kogenum nõuandja; mentor võib olla ka noorem kui tema hoolealune). Kollegiaalsus oli talle tähtsam kui õpilaseks olemine.

Ise õpetas Paul Ariste aga meelsasti ja peaaegu kõike. Mõnda asja enam-vähem diktaatorlikul viisil (näiteks täiskarskust), mõnda jällegi võrdlemisi vabalt (näiteks looduse vaatlemist või roavalmistamist). Ei mäleta, et tal koduaias olnuks linnupuur või pesakast, ent linna eksinud metsloomade jälgi ta tundis, on neist kirjutanudki. Samuti tundis ta seeni ja oskas neid sisse teha.

SEPA POJANA VÕIS Paul Ariste ilutaimi näha oma sünnikodu ligidal Rääbise mõisas. Põllulilled olid talle lähedasemad. Ja ehkki Gustav Adolfi güm­naasium oli läbinisti linnakool ilma tillukesegi botaanikaaiata, oskas Paul Ariste lilli ka herbariseerida, sest see oli toona loodusõpetuse enesestmõistetav osa. Lisaks taimedele õpetas herbariseerimine ladina keelt.

Loenguplaani järgi sai Paul Ariste Juhan Peeglile õpetada sissejuhatust keeleteadusesse ja üldkeeleteadust. Esimesena nimetatu on õppeaine, mis Paul Ariste esituses käsitles inimkeele häälikulist ehitust ning maailma rahvaste keeli, näiteks indoeuroopa keeli. Teist võib käsitleda nii õppeaine kui ka iseseisva teadusena. Kui ta on õppeaine, siis on tema sisuks keele omadused, näiteks sõnade päritolu mitmesuguste kokkupuudete kaudu ja selliste omaduste uurimine, näiteks etümoloogia ehk sõnalugu. Kui ta aga on teadus, siis võib ta tegelda näiteks üksikute häälikute või ka hääldamise kui protsessi nende pisimate tunnustega, mille vahendusel saab eristada väljaütlemise tähendusi.

JUHAN PEEGEL EI OLNUD ettevalmistuselt altaist, uralist ega fennougristki. Keeleteadlasena oli ta eesti keele ajaloolane nii «kitsas» lõigus nagu eesti regivärsside keel.

Seega vallas, mida ülikoolis ei õpetatud, kuigi õpetati eesti murdeid, häälikulugu ja ajaloolist morfoloogiat. Sõna «kitsas» on siin teadlikult tinglik, sest regivärsside keel sisaldab küsimusi võrreldamatult rohkem kui vastuseid.

EESTI KEELE MURRETE uurimine rajaneb eeskätt proosast pärit murdesõnade analüüsil. Miks nii, sellel on mitu põhjust, kaasa arvatud seegi, et regivärsside keel on poeetiliste vahendite poolest (näiteks alliteratsioon ja laulutüübid) tugevasti reglementeeritud. Peamiselt ongi uuritud just neid vahendeid endid, mitte niivõrd nende mõju sõnavara ehitusele ja tähendusele.

Vaevalt võis keegi öelda Juhan Peeglile, milliseid avastusi eesti regivärsside keele morfoloogia keelelooliselt pakub. Pigemini käisid asjalood nõnda, et tuli teha kindlaks, missugune see morfoloogia üleüldse on – nii üle kogu eesti keeleala kui ka paikkonniti.

Morfoloogiline probleem on näiteks mitmuse moodustamine. Kirjakeeles me oleme harjunud kas de- või i-mitmusega («meredel», «puil»). Murdeti on mitmusetüüpe märksa rohkem, näiteks a-mitmus («põllal»). Lääne-Eestis ja Saaremaal esineb aga säärane mitmus, kus kõrvuti on kaks mitmusetunnust: «saunudesse».

Viimati toodud näitesõnal on oma semantiline loogika, sest eri perede saunu ja saunakombeid võidi ju omavahel ka võrrelda. Nõndasamuti ei ole sõna «põllal» põrmugi väär, kuivõrd ühe talu kogu põllumaa võis olla jagatud lahku või siis olid ühe peremehe maatükid isesugused kivide ja küngaste järgi.

MÕNEVÕRRA TEGELES niisuguste küsimustega Paul Ariste, kes etnoloogi ja keelekontaktide uurijana alustas Loode-Eestist, täpsemalt Eesti-Rootsi keelealalt. Juhan Peegel oli aga Eesti NSV Teaduste Akadeemia tegevliikme professor Johannes Voldemar Veski aspirant. Veski ei olnud diplomeeritud lingvist, vaid hoopiski tohutute kogemustega õigekeelsuslane, oskussõnavara soetaja ja sõnastike looja.

Miks ta andis Juhan Peeglile väitekirjaks teema, milles ta ise polnud otsene asjatundja (väitekirja pealkirjaks sai «Eesti regivärsilise rahvalaulu keele morfoloogia» – toimetus)?

On mõeldav, et ta lähtus vajadusest täita eesti keele ajaloo uurijate katkendlikku rida niisuguse lingvistiga, kelle pädevus oleks eesti regivärsside ja «Kalevipoja» tekstikriitilisel avaldamisel süstemaatiline. Nagu teada, sai Juhan Peegel hakkama mõlema ülesandega, kusjuures ülevaates «Regivärsilise rahvalaulu keelest» Ülo Tedre toimetatud väljaandes «Eesti rahvalaulud. Antoloogia IV» (1974) on toodud ära ka põhijooned selliste laulude häälikuloost, süntaksist ja sünonüümikast.

MITTE VÄHEM POLE mõeldav, et Veski igatses laiendada eesti murdeuurimise allikalist baasi, mis kuni Juhan Peeglini oli piirdunud peamiselt sõnaraamatutes ja proosapalades leiduva ainesega, regivärsi keelelise ehitusega, mille ühisjooned ei langenud sugugi kokku eesti keele niinimetatud traditsioonilise murdelise liigendusega.

Juhan Peegli uurimused pole kerge lugemine, sest selleks pole nad mõeldudki. Nad on kirjutatud äratuntavas aukartuses. Mitte pudemete või ääremärkustena, vaid südamest.