Jüri ja küla aed

Valitsuse pressikonverents. Esiplaanil Mart Helme, taamal Jüri Ratas.

FOTO: Mihkel Maripuu

KORD MITTE VÄGA kaugel maal ja mitte väga ammusel ajal oli külaselts nimega Maarjamaa. Selts oli väike, aga töökas. Selle tegevust juhtis viis talu ja nende hooldada oli seltsi aed.

Aia uhkuseks oli suvenurgake oma kaunite viljapuude, marjapõõsaste, mitut karva lillepuhmaste ning suveköögiga, kus ühiselt lauldi ja vaaritati. Mitu suurematki külaseltsi vaatas ja kadestas maarjamaalasi ja nende aeda.

Külaseltsi aednik oli Jüri. See roll oli usaldatud talle kolm aastat tagasi. Senine aednik Taavi oli suure suuga rääkinud, kuidas aeda tehakse põhjamaine nurgake, ometi nägid ümberkaudsed talud vaid seda, kuidas aed hakkas üha rohkem umbrohtu kasvama. Nii aitasid naabertalude peremehed Jevgeni ja Margus tööka ja sõbraliku Jüri aednikuks. Seejuures lubasid Jevgeni ja Margus oma jõuga abiks olla.

Margus kadus aga peagi ära. Püüdis ühest saunakesest uut talu välja ehitama hakata, kuid pärast seda, kui ta kleepis sauna seinale sildi «SIIN PESEN VAID MINA», ei tundnud keegi suurt soovi teda talu rajamise juures aidata.

NAGU MAARJAMAA külaseltsile kombeks, kogunesid selle liikmed neliaastaku kokkuvõtteid tegema. Ehkki paljud arvasid, et Jürile usaldatakse aedniku roll ka järgmiseks neljaks aastaks, selgus, et suure osa küla meelest vajab aed hoopis tegusa naisterahva kätt. Seltsi nõukogu koosolekul hüüti, et just Kaja on see, keda tarvis.

Eks Kaja ise tahtnud kah aednikuks hakata. Lausa nii väga, et kui kostsid esimesed toetavad sõnad, tõi ta lagedale juba aastate eest valmis joonistatud pildi paremast aiast, mille headus jäi paljudele küll arusaamatuks. Ning juba enne aednikuks kinnitamist hakkas ta andma korraldusi Jevgenile ja Helirile, kes oli Marguse vana talu enda kanda võtnud. Hetk hiljem ütles ta aga, et tegelikult Helir ja Jevgeni ei mahu ühte aeda ära ning hoopis Jüri võiks tema käsutäitjaks hakata.

Kaja pakkus Jürile küll võimalust aia hooldamises kaasa lüüa, kuid see pakkumine Jürit ei rahuldanud. Aiakese eest hoolitsemine oli talle nõnda kalliks saanud, et seal tavalise muruniitjana ja Roundupi piserdajana abiks olla ei tundunud olevat ahvatlev ega väärikas. Seepärast hakkas Jüri küla pealt otsima toetajaid, kes aitaksid tal aia peremeheks jääda.

Esmalt oli vaja kampa saada Helir ning see Jüril ka õnnestus. Helir leidis, et ehkki mõni Jüri talu inimene on tülikas, on Jüri ise mõistlik mees.

Kuid ainult Helirist ei piisanud. Kampa olid vaja saada ka Mart ja tema talu rahvas. Mart oli paljudele külaelanikele kaunis tülikas naaber: muudkui kiskus riidu ning süüdistas kõiki küla aia võõrliikidega solkimises ja liigse liigirikkuse tekitamises. Eriti pahaks pani ta seda, kui eelmised aednikud olid nõus naaberküla seltsi aitama ja istutasid tolle liiga tihedaks kasvanud aiast mõned taimed Maarjamaa seltsi aeda. Ega neid taimi lõpuks rohkem kui paar potti mahtuvat lille olnudki, aga Mardi silmis oli just nagu korralik kanepipõld aeda püsti pandud.

Ühtlasi oli Mardi talu vahepeal kõvasti kasvanud ja ta oli leidnud külaseltsis uusi toetajaid. Oma sada inimest. Nende sõnul oli Mart just selline mees, kes mõistab käsitseda kõiki suuri tööriistu Družba saest kombainini välja ning elimineerida seltsi aiast mis tahes umbrohu.

Jüri iseenesest ei mõistnud, mida mootorsae või kombainiga aias peale hakata, kuid liitlast oli vaja ning, noh, sadakond inimest on ju arvestatav hulk ...

NII SAIDKI JÜRI liitlasteks Heliri ja Mardi talu. Esimesel külakoosolekul püüdis Kaja küll inimesi enda poole meelitada ning kohutada inimesi sellega, milliseks mülkaks kallis aed muudetakse, kuid see jutt kõlas kui tühjale saalile. Polnud kasu ka külaseltsi patrooni Kersti soovitusest. Mart ütles, et see Kersti ongi üks emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas, kes ei mõista, kuidas patroon peaks käituma ja riietuma – aiatöö tegija peaks ju teadma, et Maarjamaal sirava päikese all kantakse kaabut. Jürit kujutas ta aga kenasti kaabuga ette ning uuel külaseltsi koosolekul olid aednikutunked tagasi Jüri seljas. Suur töö võis alata.

Kuid juba enne esimest päeva hakkas see aia hooldamine võtma kummalisi jooni. Jüri senine liitlane Jevgeni polnud oma inimestega hekikääre ja rehasidki kokku korjanud, kui Mart juba rasketehnikaga aia äärde prantsatas, põhjendades seda vajadusega umbrohi kapitaalselt likvideerida. Mart kõneles Jürile õhinal sellest, kuidas ühe suure külaseltsi aednik Donald alustas oma esimest tööpäeva sookuivendamisega.

Ühelt poolt Jüri mõistis Mardi entusiasmi ning seepärast rahustas ta ülejäänud seltslasi tekkinud segaduses – oma sada inimest ju kiitsid, et Mart teab, mis Mart teeb. Ühtlasi palus Jüri korduvalt vabandust nendelt külainimestelt, kelle aiamaa rasketehnika kolonni transportimisel ära äestati. Samuti pidi ta paluma Mardil koju jätta üks töömees, kes kippus joogise peaga rasketehnika roolis kihutama ning lisaks «suuorganile» rakendama oma jäsemeid teiste inimeste kallal.

KÜLARAHVA PAHAMEELEST hoolimata said nii Helir kui Mart aias Jüri kõrval toimetama hakata. Helir toimetas vaikselt ja tasakesi. Sedasi, et võõras inimene võinuks küsida, kas too aias üldse midagi teeb. Mart seevastu lustis südamest. Alustuseks võttis ta ette umbrohtu kasvanud osa aiast. Ega ta Jürilt selleks luba küsinudki, sest too oli samal ajal küla peal liikvel ja püüdis kustutada kulupõlengut, mis kuuldavasti rasketehnikast lendunud sädemest alguse sai. Mart kostnud seepeale vaid, et inimesed peaksid oma koduümbrust rohkem kastma, siis ei põleks nii palju.

Umbrohi hakkas aiast kaduma, ent koos muu pinnasega. Kui Jüri aeda jõudis, oli umbrohu asemel juba midagi kartulivagudelaadset. Mart säras rahulolust, sest oli umbrohu silma alt ära saanud. Jüri pelgas midagi öelda, aga õhtul käis ta küla peal inimesi rahustamas ning palus vabandust, et aeda kartulivaod olid aetud.

Järgmisel nädalal teatas Mart Jürile, et ta kutsus aiatöödele appi ühe väärt targa naaberkülaseltsist. Seal ei mõistetavat tolle aiatöötalenti ning seepärast käivat too mööda külaseltse ringi ja õpetavat soovijatele, kuidas õiget ja võõrliikidest rikkumata kultuuraeda teha. Targa nimi olevat Marine.

Enne kui Jüri midagi Marine’i kohta küsida jõudis, olid Mart ja külaline aia suvenurgakeses korda loomas. Kui varasemad abilised Jevgeni ja Margus olid seal töötamiseks kasutanud vaid käsitööriistu, siis nüüd ei peljatud käiku lasta vana head Belarussi, mille Marine oli oma sõbralt laenanud. Jüri ei suutnud silmagi pilgutada, enne kui uued seltsilised olid juba üle sõitnud pojengidest ja tulpidest, mille maarjamaalased paarikümne aasta eest teistelt külaseltsidelt tubli töö tunnustusena kingiks olid saanud ja mida siis edasi aretanud.

Jutt hävinud pojengidest ja tulpidest levis kulutulena ning jõudis ka teiste külaseltside kõrvu. Ka need lilled kunagi kinkinute kõrvu.

KÜLASELTSI LIIKMED, naabrid, patroon ja teisedki pöördusid järjepanu Jüri poole ning küsisid, kui kaua ta laseb Mardil sedasi tegutseda. Osa isegi ütles, et mingu ta nüüd Kaja juurde ja kutsugu tema appi.

Jüri kuulas, noogutas, palus vabandust ning läks aeda, et heita pilk päeva jooksul tehtule. Hävinud pojengid ja tulbid, sisseküntud kartulivaod, vedelema jäetud Belaruss – see kõik mõjus võõralt. Kuid siis vaatas Jüri suvenurgas üksi viinerit grillides loojuvat päikest ja mõtles: «Küll need aednikutunked on uhked.»

Tagasi üles