Filmiarvustus. Veri, mis voolas päriselt

Dev Pateli kehastatav hotelliteenindaja valmistub restorani ruumidest külalisi evakueerima. Foto: Forum Cinemas

Mulle ei meeldi terrorismist kõnelevad filmid. See teema on lihtsalt liiga terav ja liiga ligidal ning seepärast ka liiga hirmutav. Kui ekraanil paugutab uhkes üksinduses James Bond, Chuck Norris või Raudmees ning laipu langeb nagu loogu, lahutab see meelt. Muidugi kaasneb verepritsmete sajuga teatav kogus närvikõdi, aga sa tead, et surmad, mida näidatakse, pole päris surmad. Inimesed, kes sõelapõhjaks tulistatakse või lööklainetest tükkideks rebitakse, on pärit eikellegimaalt ning lähevad pärast lõputiitrite kuvamist sinna tagasi.

Värske põnevusdraama «Hotell Mumbai» on vändatud tõestisündinud sündmuste põhjal ja see teeb vaatamise üksjagu raskeks. Kui kamp poisikestest džihaadisõdalasi külmavereliselt ja valimatult inimeste eluküünlaid kustutab, tõmbub süda sees krampi. Hüsteeriliselt nuttes armu paluv vanaproua, pika raske tööpäeva lõpetanud pereisa, kes koju oma naise ja laste juurde kunagi ei jõua, särasilmne neiu, kelle alles alanud elu lõpeb omaenda vereloigus korisedes ... See on võigas vaatepilt, mis tekitab jõuetut viha.