Brutaalide ehituskunst

Arhangelskis elav Nikolai Sutjagin sai kõrge puumaja ehitamise idee reisidel Jaapanisse ja Norrasse. Sutjagini enda meelest nägi see maja kaugelt vaadates välja nagu Jaapani pagood, kuhu on lisatud nüansse maailma eri paikade puitarhitektuurist. Foto: Erakogu

Art brut’i ehk autsaiderite kunsti termini tõi läinud sajandil kasutusse Prantsuse skulptor ­Jean Dubuffet, kes leidis, et kunstiõpetuses domineerib suundumus, mida ta üldistavalt nimetas kunstikultuuriks või kultuurikunstiks. Temas oli aga paras annus protestivaimu kõike siluva teerulli vastu. Tema endagi looming sisaldas grafiitosid ning vaimuhaigete, laste, vangide ja naivistide kunstis levinud võtteid.

Art brut’i kohtab eelkõige maalikunstis, aga ka teistes kunstiliikides ja muusikas. Tänases Sakalas on vaatluse all autsaiderarhitektuur, mille eredaks näiteks olid Vaike Lubi 1970.–1980. aastate ehitised Põhja-Sakala vallas Vihi külas Lepakose vesiveski ümbruses.

Jõhkrat arhitektuuri võime tihtipeale kohata ääremaadel, mahajäetud sõjaväelinnakutes, industriaalmaastikel, isetekkelistes datšades – ühesõnaga seal, kuhu arhitektuurilise üldpildi eest vastutava ametniku pilk ja vahel ka võim ei ulatu. Kui läheneda freudistlikust seisukohast, siis on tegemist pimeda ja ohtliku alateadvuse võiduga kõike kontrolliva mõistuse üle. Need on konstruktsioonid, mille puhul puuduvad piirangulised ilu- ja loogikareeglid. Arhitektuur on vaba, nagu ütleks meie president.