/nginx/o/2023/02/10/15131566t1hc089.jpg)
/nginx/o/2019/05/17/12173780t1h6e35.jpg)
Neljapäeva õhtul lahkus meie seast 82-aastasena tunnustatud kirjanik, Tarvastu valla aukodanik ning Viljandimaa vapimärgi ja Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik Nikolai Baturin.
Lahkus kirjanik Nikolai Baturin
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1936. aastal Suislepas sündinud Baturini esimene romaan "Leiud kajast" ilmus 1977. aastal. Tema tuntuim romaan "Karu süda" nägi trükivalgust 1989. aastal ning tema viimane romaan "Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse" ilmus 2016. aastal.
Viljandis õppinud Baturin elas noorpõlves pärast sõjaväest vabanemist hulk aastaid Siberis ja töötas seal 15 aastat elukutselise jahimehena.
Nikolai Baturin elas aastaid Lõhavere hooldekodus. Kuus aastat tagasi rääkis ta Sakalale, et oli hooldekodusse kolides veendunud, et lõpetab ka kirjanikutöö, kuid tegelikult jätkas ta kirjutamist. Hooldekodus veedetud aasta jooksul sündiski sajaleheküljeline haikudega põimitud romaan «Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse».
"Juba siis, kui koolis räägiti mongoli-tatari ikkest ja nende enneolematust julmusest, mõtlesin, et ükski rahvas ei saa olla läbinisti paha. Neid hiljem Kaug-Idas kohates täheldasin, et nad olid meeldivad inimesed, aga ega rahvas ajaga palju muutu. Viina jõid nad harva. Siis muutusid küll pealtnäha sõjakaks: lumes ringi keereldes kaklesid ja maadlesid. Aga see oli vaid lustlik mäng. Mõtlesin, et tegelikult on nad mõistlikud mehed. Sõjas on paljud rahvad koledaid asju teinud," rääkis ta oma teosest tookord Sakalale.
Baturin kirjutas luulet, proosat, näidendeid, filmistsenaariume ja esseistikat ning on oma raamatuid ise illustreerinud ja näidendeid lavastanud. Tema teoseid on tõlgitud vene, ukraina ja leedu keelde.
Ta on võitnud paljusid Eesti olulisemaid kirjanduspreemiaid. Viimati pälvis ta 2018. aastal Tammsaare romaanipreemia.