Inimene peab saama elada väärikalt oma kodus

Häli Tarum

FOTO: Erakogu

(Artikkel pärineb sotsiaalministeeriumi ajaveebist.)

EESTIS ELAB umbes Narva linna jagu omastehooldajaid ehk inimesi, kes oma muu argielu arvelt toetavad ja abistavad mõnda lähedast. Paljud neist on sund­olukorras: nad peavad ise oma lähedase eest hoolitsema tugiteenuste puudumise tõttu. Tihtipeale tähendab see ühe katuse alla kolimist ja oma muudest tegemistest osaliselt või täielikult loobumist.

Teisalt suunatakse inimesi vajaliku abi puudumise tõttu endiselt liiga kergekäeliselt hooldekodudesse. Hooldekodu koha eest tasumisel oli aga eaka või tema pere omaosalus 2010. aastal 65 ja 2017. aastal koguni 78 protsenti.

Selline olukord ei ole kestlik ega jõukohane. Rahvastiku vananemise tõttu kasvab lähiaastatel hooldusvajadusega inimeste arv ja koos sellega tõenäoliselt ka nende inimeste arv, kes on sunnitud kõige muu arvelt jääma koju lähedast hooldama. Meil on vaja luua eeldused, et inimesed saaksid võimalikult kaua kodus elada ja keegi ei peaks oma lähedase hooldamise tõttu loobuma isiklikust elust.

EESMÄRK ON teha inimesele kättesaadavamaks kodus elamist toetavad teenused. Kui eakas ei saa enam näiteks toiduvalmistamise või ahjukütmisega hakkama, peaks omavalitsus pakkuma talle koduteenust ehk leidma abilise, kes teda nendes toimingutes aitaks. Lähedastel on tulenevalt perekonnaseadusest küll kohustus abivajajat majanduslikult aidata ja vajaduse korral teenuse eest maksta, kuid mitte kohustus teda nendes tegevustes ise abistada. Kui lähedased elavad kaugel, ei ole see ka kuidagi mõistlik. Hooldekodust peaks aga rääkima alles siis, kui kodus elamist toetavatest teenustest enam ei piisa.

Üha olulisem on ka kodus elamist toetavate teenuste arendamine, et inimestele saaks pakkuda just sellist abi, mida nad vajavad. Kahjuks näitab statistika vastupidist suundumust: 2017. aasta lõpuks oli hooldekodudes 8356 voodikohta, mis näitas viie aasta kasvuks ligi 21 protsenti, siis koduteenuse saajate arv, mis on endiselt väiksem kui hooldekodukohtade arv, kõikus 6200 ja 6700 vahel. Samuti on hooldekoduteenusel neid inimesi, kes tegelikult ei vaja ööpäevaringset hooldust ja saaksid oma kodus mõõduka toe ja abiga kenasti hakkama.

UURINGUD NÄITAVAD, et inimesed ise tunnevad enim puudust just kodus elamist toetavatest teenustest. 2015. aasta vanemaealiste ja eakate toimetuleku uuringust ning 2009. aasta puuetega inimeste ja nende pereliikmete hoolduskoormuse uuringust tuleb välja, et koduteenust vajaks lisaks praegusele umbes 6400 teenusesaajale veel umbes 13 600 inimest ehk kokku vajab koduteenust umbes 20 000 inimest.

Peale koduteenuse vajaduse tuuakse uuringutes välja täisealiste tugiisikuteenuse, isikliku abistaja teenuse ja täisealiste päevahoiuteenuse vajadus. Neid teenuseid vajab lisaks praegustele teenusesaajatele veel vastavalt 5300, 2800 ja 900 inimest.

SEEPÄRAST OLEME alustanud senise hoolekande korralduse parandamist. Selleks kutsusime tänavu kokku töörühmad, kus mõtleme koos valdkonna ekspertidega läbi, kuidas peaks hooldusteenuseid tulevikus Eestis korraldama.

Üks ülesanne on panna olemasolevad teenused toimima abivajajale mõistlikult ja loogiliselt. Praegu korraldavad ja rahastavad vajalikku abi kohalikud omavalitsused (hooldekodud, koduteenus, isikliku abistaja teenus...), sotsiaalkindlustusamet (erihoolekande teenused) ja haigekassa (õendusabi teenused). Abivajajale on süsteem killustunud ja vajalikud teenused pole alati vajalikus mahus kättesaadavad.

PLAANITAVAD MUUDATUSED hõlmavad ka näiteks õendusabi paremat kättesaadavust hooldekodudes. Praegu on meil kaks süsteemi: hooldekodud pakuvad sotsiaalteenust ja haiglates pakutakse tervishoiuteenusena õendusabi. Hooldekoduteenuse eest maksvad kliendid ise, õendusabi kompenseerib 85 protsendi ulatuses haigekassa. See, et õendusabi on abivajajale odavam, paneb tervishoiusüsteemi surve alla.

Tulevikus peavad mõlemad süsteemid astuma ühte jalga: hooldekodudes peab samamoodi olema õendusabi tagatud ja teenuse rahastamine ei tohi olla peamine põhjus, miks hooldusvajadusega inimesi ühest asutusest teise sõidutatakse.

LOODAV PIKAAJALISE hoolduse süsteem on elukaarepõhine, sest hooldusvajadus võib tekkida igas vanuses. See võib olla juba lapseeas kaasasündinud, samas tekkida elu jooksul näiteks õnnetuse tagajärjel või alles vanemas eas. Olenemata abivajaja vanusest peab tulevikus olema üheselt mõistetav, kuidas inimest toetatakse.

Plaanime ka omastehooldajatele luua toetussüsteemi, mis hõlmab nii hooldamist kui töötamist toetavaid teenuseid. Lisaks paindlikke töötingimusi, mis võimaldavad hooldajatel senisest paremini oma töö ja pereelu ühitada.

OLULINE ON SELGEKS TEHA riigi ja kohalike omavalitsuste rollid ning luua üle riigi ühtsed alused inimese hooldusvajaduste hindamiseks ja leppida kokku, kui palju võib inimestelt sotsiaalteenuste eest tasu võtta. Eesmärk on, et inimene saaks vajalikke teenuseid õigel ajal ja vajalikus mahus, sõltumata sellest, milline on tema kodukoht. Samavõrd oluline on vähendada perekondade hoolduskoormust ning tagada omastehooldajate töö ja pereelu ühitamise võimalused.

Tagasi üles