/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
/nginx/o/2019/05/15/12168133t1hd538.jpg)
Mõni hoolas korilane on seenel käinud juba üle kuu aja, kuid just praegu võib mõnes kohas olla parim aeg otsida kogritsaid ja teisi kevadisi kübarakandjaid.
Vihm andis kevadseentele hoo sisse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aprillis pikalt valitsenud päikeseküllus ja kuivus hoidsid kevadist seenerinnet tagasi. Seejärel saabunud vihm aga tegi seenesõpradel meele rõõmsaks.
Mulgi vallas Karksi kandis elav seenehuviline Rita Bergmann ütles, et tema alustas kevadhooaega 13. aprillil, mil ühes kevadkogritsatega leidus varjulistes kohtades veel lund.
«Natuke seeni tõin siiski koju – päikeselisel raiesmikul olid nad päris kenakesed,» lausus ta.
Seenelkäigud jätkusid 19. ja 27. aprillil, mil metsas oli veel lumeriismeid, samas kui termomeeter näitas 24 kraadi sooja. Mahti seenele minna leidis Bergmann ka 4. ja 11. mail.
«Peamiselt on korvi rännanud kevadkogritsad, sekka mõned hiidkogritsad ja liudkogritsad,» lausus ta. «Hiljuti aga märkasin koduaias lillepeenras viit kuhikmürklit ja üht ümarmürklit. Kõik alles üsna pisikesed, aga loodan, et neid tuleb juurde. Kuuldavasti olevat mujal mürkleid päris palju ning Tallinna pool olevat väga hea kurreli-aasta.»
Bergmanni hinnangul pole vähemalt tema kodukandis tänavu just kõige rikkalikum seenekevad. Nii on ta jõudnud korjata alla kümne kilo.
Karksi kandi seenesõber käib kevadkogritsaid otsimas liivastest männikutest või kolme-nelja aasta vanustelt raielankidelt. Eriti meeldivad kogritsate viljakehadele metsamasinate tekitatud rööpad, kui raiesmik pole veel väga rohtu kasvanud. Hiidkogritsaid vaatab ta pigem kuusemetsades, metsateede ääres, mahalangenud kuuskede juurtel või nende lähedal.
«Mürklid armastavad haabade lähedust, samuti võivad nad ilmuda koduaedadesse, parkidesse, rohtunud metsaservadesse ja männikooremultšiga kaetud peenardesse. Kurrelid on aga hoopis niiskema metsa seened,» lisas Bergmann.
Söödavatest kevadseentest ongi kõige tuntumad kevadkogrits, hiidkogrits, liudkogrits, kurrel, ümarmürkel, kuhikmürkel ja hiidmürkel. Nende kasvuajaks on seeneraamatutes märgitud aprill, mai ja juuni. Mais ja samuti juunis tasub otsima minna kevad-võluheinikut, mis kasvab rohtunud paikades, niitudel, heinamaadel, lookadastikes, aga ka valgusküllastes lehtmetsades.
Kõik nad on maitsvad seened, aga kogritsaid tuleb enne kaks korda pikalt kupatada. Kupatamata kogritsad põhjustavad güromitriinimürgistust, mis võib lõppeda surmaga.
Selle loo autor käis käesoleval kevadel esimest korda seenel 12. mail. Kagu-Eesti kandis algas retk algul vaid ühe seenega, samas kui mõni aasta tagasi jagus kogritsaid seal kuhjaga. See pani kahtlema, et ehk on keegi enne samas kohas ära käinud – koht on vähemasti sügiseti seeneliste seas populaarne.
Õnn aga naeratas ühe värske raiesmiku servas. Kaks väikest ämbrit said kiirelt täis – pealegi ühes neist juba natuke mujalt korjatud seeni oli – ja nõnda tuli ajutine kandam meisterdada kilejopest. Hiljem sai selle sisu ümber laaditud eemal autos oodanud kolmandasse pange.
Kokku õnnestus kahe peale koguda seitse kilo seeni. Algul oli kogukaal ilmselt suuremgi, aga hulk kogritsaid olid üsna liivased ja nii pidi neid kõvasti puhastama.
Ühes metsatukas sattus ette ka erandlik leid: paar suits-kollanutti. See on pigem hilissügisene seen, ehkki võib kasvada juba aprillist alates.