Positiivne ränne ei lahenda tööjõupuudust

Swedbanki peaökonomist Tõnu Mertsina Foto: Toomas Huik

KAHTLEMATA ON positiivne, et Eesti rahvaarv on viimastel aastatel puhasrände toel suurenenud. Loomulik iive on aga kahjuks negatiivne ja isegi paranenud sündimuskordajaga on see veel kaugel rahvastiku taastootmise määrast. Ühtlasi kahaneb sünnituseas naiste arv.

Viimase nelja aasta positiivne rändesaldo on Eestisse toonud 15 700 inimest (eelmisel aastal üle 7000), samas kui loomuliku negatiivse iibe tõttu on vähem 5800 inimest (eelmisel aastal ligikaudu 1400).

SELLELE, ET RÄNDESALDO on juba neljandat aastat järjest positiivne, on aidanud kaasa Eesti elatustaseme kiire paranemine. Meie sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on ostujõupariteedi järgi kasvanud Euroopa Liidu keskmise suhtes 79 protsendini. Möödunud kümnendi alguses oli see vaid 42 ning selle kümnendi alguses 65 protsenti.

Ka palkade erinevus on kiiresti vähenenud. Kui 2000. aastal oli Eesti netopalk liidu keskmisega võrreldes 5,4 korda ja 2010. aastal 2,6 korda väiksem, siis nüüd on see ligikaudu kaks korda väiksem. Soomega on vahe vastavalt 5,7, 3,6 ja ligikaudu 2,5 korda.

Kui vaadata sisse- ja väljarände arve eraldi, siis nende hulgas on kõige enam Eesti kodanikke (eelmisel aastal vastavalt 45 ja 63 protsenti), kuid rändesaldos kokku on Eesti kodanike osa vaid 18 protsenti.

POSITIIVNE RÄNDESALDO mõjutab positiivselt Eesti tööhõivet. 20–64-aastaste inimeste arv küll väheneb, kuid see vähenemine on viimase nelja aasta jooksul aeglustunud. Eriti aeglustus see eelmisel aastal. Möödunud aastal moodustasid puhasrändest enamiku, täpsemalt 89 protsenti, just selles vanuses inimesed ning nelja aasta keskmine on 80 protsenti.

Seni on Eesti hõivekasv veel üsna hea olnud. Lisaks residentidest hõivatutele on tööjõupuuduses vaevlevale Eestile toonud leevendust ka viimastel aastatel lühiajalise tööloaga ja tähtajalise elamisloaga tööturule sisenenud välismaalased (eelmisel aastal kokku ligikaudu 22 500 inimest).

Samas kui vaadata rahvastiku vanuselist struktuuri, siis üle 65-aastaste osakaal suureneb. Noorte osakaalu kahanemine ja vanemate inimeste osakaalu kasv tähendab, et ees oleval kümnendil siseneb tööturule vähem inimesi.

See näitaja – demograafiline tööturusurveindeks – on küll viimase kuue aastaga paranenud, kuid tööturule siseneb endiselt vähem noori inimesi võrreldes sealt lahkuvate vanemate inimestega. Samuti on suurenenud ülalpeetavate määr ehk mittetööealiste elanike arv tööealise elaniku kohta: kui kümme aastat tagasi oli ülalpeetavate määr 48 protsenti, siis möödunud aastaks oli see tõusnud 56 protsendini.

TÖÖEALISTE INIMESTE (20–64 aastat) osakaal on kahanenud viimasel seitsmel aastal ning on praegu umbes sama suur (59,4 protsenti) kui 30 aastat tagasi. Statistikaameti viimase prognoosi järgi väheneb selle vanuserühma osa 2030. aastaks 55 protsendini ehk ülalpeetavate osakaal suureneb. See toob kaasa suurema ümberjaotamise vajaduse ja suurema koormuse riigieelarvele.

Tõsi küll, statistikaameti praegune rahvaarvu prognoos on liiga pessimistlik: näiteks selle aasta alguses on tegelik rahvaarv prognoositust 20 000 – 23 000 inimest suurem. Samas, isegi kui statistikaamet parandab oma prognoosi positiivsemaks, ei muuda see praeguse sisserände juures oluliselt proportsioone.