Üheksakümnendad olid kodumaise popmuusika õitseaeg. «Kuraditosin», «7 vaprat» ja kõikvõimalikud suvetuurid on vaid mõni märksõna meenutamaks meeletut tralli, mis verisulis vabariigi šõubisnisel jalgu alla sättida aitas.
Tellijale
Tõsi ta on, et tormijooksu eesliinil andsid enim värvi kerglasliku olemisega tantsuduod, mille surematut loomingut toonased põhivoolumuusikat taunivad melomaanid põlgusega päkapikudiskoks nimetasid. Vaat hiphop oli ikka rohkem selline põrandaalune värk. Oli pinget, oli lüürikat, oli vägisõnu ja oli attitude’i. Räpparid olid pahad poisid ja samas natuke nagu ägedad ka.
