Harry Erm: Meie riigi alusmüüri ladujad

Harry Erm Foto: Elmo Riig / Sakala

EESTI OMARIIKLUSE alguseks peetakse 1918. aasta 24. veebruari, mil vabariik välja kuulutati. Sellele järgnes teadupärast ränkraske Vabadussõda.

Punaarmee ründas Narvat esmakordselt sama aasta 22. novembril, mil seal asusid veel Saksa okupatsiooniväed.

Eesti enda vägi oli alles loomisel ega suutnud erilist jõudu näidata. Seepärast tuli sakslaste lahkudes ka eestlastel taanduda Narvast Petserini kulgenud etniliselt joonelt.

ALLES AASTAVAHETUSEKS suudeti rindejoon Tallinn—Paide—Põltsamaa—Viljandi—Pärnu läbi häda paigale panna. Poolel Eestimaast võimutses okupantide terror ning idast tulevate juhiste alusel ajas jalgu alla töörahva kommuun. Umbes 650 inimest mõrvati ja 4000 viidi Venemaale.

1919. aasta jaanuari algul läksid Eesti väed vastupealetungile ning jõudsid

veebruari lõpuks taas Narva ja Petserini. Mõistagi tuli selleks maha pidada terve hulk raskeid lahinguid, millest veriseimaks peetakse kokkupõrget Paju mõisa juures. Sama aasta suvel sõditi Peterburi ja Pihkva suunal ning õiendati Põhja-Lätis arveid Saksa Landeswehriga.

LÄINUD LAUPÄEVAL möödus 89 aastat vaherahu sõlmimisest Eesti ja Venemaa vahel. See oli sündmus, mille tähtsust me ei tohiks alahinnata. Üksnes vaherahu tingimustes sai sündida Tartu rahuleping, mis allkirjastati kuu aega hiljem.

Tagantjärele vaadatuna oli just 3. jaanuar see päev, mida võime nimetada Vabadussõja võidu päevaks. Seepärast oli loogiline, et vaherahu sõlmimist hakati edaspidi tähistama langenute mälestuspäevaga, mille juurde kuulus kirikukellade helistamine, vabrikuvilede käivitamine ja leinaseisak.

LAPSEPÕLVEST mäletan, et meie kodule lähim signaaliandja oli meierei. Masinad seisati ning inimesed peatusid, ükskõik kus nad parasjagu ei viibinud. Mehed paljastasid pea.

Mäletan, kuidas olime ükskord emaga kahekesi, kui meierei sireen huilgas. Ema istus ja hakkas nutma. Olin veel sülle tikkumise eas ja tahtsin teada, miks ta pisaraid valab. Selgus tuli alles hiljem: need olid pigem rõõmupisarad. Oli ju ka minu vend läinud 15-aastasena Westholmi gümnaasiumi õpilasena otse rindele.

Nii pidid ka minu vanemad koos teiste eesti emade ja isadega peaaegu aasta aega tundma alalist hirmu. Just 3. jaanuar oli see päev, mis lubas neil hinges rõkata: ta jäi ellu!

VAHERAHU üleriigilise meenutamise traditsioon kestis aastaid. Ja ikka oli ema meie peres esimene, kes peatus ning pisara poetas. Heiskasime alati sinimustvalge lipu — kõigi 6000 langenu mälestuseks ja nende emade austamiseks.

Heisakem siis ka järgmistel aastatel 3. jaanuaril lipp ja mõelgem inimestele, kes ladusid oma kannatuste kaudu meie riigi alusmüürid.