/nginx/o/2019/05/09/12151124t1h8026.jpg)
8. MAI SAKALAS ilmus juhtkiri ja artikkel, kus käsitleti linna omandis olevate korterite müügiga seonduvat. Paraku jääb lehelugejale mulje, justkui kavatseks linn käituda praegu vastupidi varem antud lubadustele. Minule teadaolevalt ei ole Viljandi linn andnud kunagi endistele sundüürnikele lubadust, et linna korterid on mõeldud igavesti neile.
2016. aasta 11. mai Sakalas on Riia maantee 38 korterite üüri tõstmist käsitlevas artiklis minu öeldule viidates kirjas, et kortereid koos üürilistega müüki ei panda. Nüüd on see lause kontekstist välja rebitud, sest 2016. aastal käis jutt ainult sellel hetkel käivast protsessist, kus samuti üürnikele korterite eelisostu võimalust pakkusime.
NÜÜD ON LINNAVALITSUS taas olukorras, kus ta peab riigi pandud kohustuste täitmiseks oma tegevust kokku tõmbama nendes valdkondades, mida seni on teinud vabatahtlikult. Korterite üürimine ei ole linna kohustus, sotsiaaleluruumide pakkumine aga küll ning just viimasele keskendumiseks praegused plaanid kaalumisel ongi.
Kolmapäevases lehes väidetakse veel, et linnavalitsus on möödunud kümnendi keskel andnud lubaduse, et üürilised saavad elada linna ostetud korterites nii kaua, kui soovivad. Olen viimastel päevadel suhelnud mitme toonase ja ka hilisema linnajuhiga ja neist mitte ühegi sõnul ei ole säärast lubadust kunagi antud. Samuti pole sellise väite tõestamiseks Viljandi linnavalitsuses ühtegi dokumenti. Kui kunagisel linnavalitsusel oleks selline plaan olnud, oleks tehtud selle kohta kinnistusraamatusse sissekanne.
Ma mõistan inimeste pahameelt, kes üürivad kortereid, mida linnavalitsus müüa soovib. Samas ei ole ma nõus väitega, et linnavalitsus on andnud lubadusi, mille murdmises teda süüdistatakse.