Hüsteeriliste hüüete kaja (1)
ELAME ERAKORDSELT iseäralikus ajahetkes. Õhk, mida hingame ja milles iga päev liigume, on hingematvalt, lausa füüsist kratsivalt paks ja kare. Järjest sagedamini kuuleme, loeme ja arvame, et ühiskonda on haaranud hüsteeria.
Arvasin teadvat – üsna pealiskaudselt küll –, mis hüsteeria on. Arvasin, et eks see üks ülepingutatud närvilisuse ilming ole. Aga igaks juhuks otsustasin otse entsüklopeediast kinnitust saada. Saingi: ebameeldivas olukorras võib vallanduda nutu- ja karjumishooge, tekkida meeleelundite blokaad või lausa hämarolek.
Jeeh! Tuleb välja, et olukord meie armsal Maarjamaal on üsnagi ehmatav. Näe, ka minul õnnestus lisada killuke hüsteeriamassi sisse – mis see ehmataminegi muud on ...
Otsustasin panna sellele lisamise maaniale pidurit ja püüda pisut kainemalt mõelda, kust see imelik haigus meie kallale jõudnud on. Ja nagu niuhti! põhjus käes: ikka see poliitika, va räpane nähtus, meie sees ja ümber.
Jah, räpane teine küll, aga ela kuidas tahad, poliitikast pole võimalik kellelgi pääseda. Väitku mõni üksikindiviid mida tahes.
Nüüd asun asja juurde, hakates ei enam ega vähem kui ülitargaks poliitikaguruks. Võite siinkohal lugemise katkestada, aga mina lähen iseenese tarkuses muudkui edasi.
ALUSTAN TÄNAPÄEVA ühiskonna kõige laiemast jaotusest. Poliitiliselt jaguneb see, nagu üldiselt teada, parem- ja vasakpoolsuseks, kusjuures ühtviisi vajalikud on mõlemad pooled.
Minu arusaamise järgi seisavad parempoolsete vaadetega inimesed eelkõige ühiskonna materiaalsete väärtuste ja üksikisiku (tinglikult) piiramatu vabaduse eest, kusjuures elu kõigis aspektides räägib raha. Vasakpoolne maailmavaade toetab ühiskonna osalisi tervikuna, pidades õigeks ka nõrgemate järeleaitamist. Välditakse raha jumalikustamist, mis muidugi ei tähenda riigi majandusliku poole unarusse jätmist. Raha vajavad mõlemad pooled, ainult et üks pool paigutab selle väheste kaukasse, teine püüab ühiskondlikku rikkust võrdsemalt jagada.
Muidugi kirjeldan ma kõike ülimalt lihtsustatult, kuid põhiolemus just selline ongi.
Selle, kes riigis parajasti elu peavad korraldama, otsustab valija. Ning kuigi üsna levinud elitaarse arvamuse järgi on valijad kergesti mõjutatav lollikari, usun mina, et summa summarum loksub kõik paika kellapendli liikumise põhimõttel: kui valijad tajuvad, et pendel on liikunud paremale, turgutamaks majandust ja materiaalsust, kuid on tunda mahajäämust sotsiaalsel poolel, liigub pendel valimiste tulemusena vasakule. See peaks olema lihtne ja arusaadav ühiskonna arengu kulg kõigile, kes arvavad end riigi juhtimiseks kõlblikud olevat.
Vanades demokraatiates see nii ongi, kuid mitte meie kallis Eesti riigis. Meil on vähemalt 20 aastat valitsenud parempoolsus ja see on mõnedes tegijates kinnistanud arvamuse parempoolsusest kui ainuvõimalikust poliitilisest seisust. Sellest kivistunud arusaamisest ongi pärit praeguse hüsteeritsemise juured.
Oleme ju kõigi varasemate valimiste korral kuulnud hoiatusi: «Vaadake ette! Kui te meid ei vali, tulevad võimule vasakleeri venemeelsed reeturitest esindajad, kelle esimene soov on saada Vene võimu alla. Või kui see tänu parempoolsete targale vastutööle ei õnnestu, siis riik laostatakse nii rahaliselt kui moraalselt niikuinii!»
OLEMEGI JÕUDNUD Eesti praegusesse seisu. Juhtunud on midagi uskumatut: meid ei juhigi enam Reformierakond. Mis nüüd küll saab?! Ees ootavad hukatus, nälg, võlg, Euroopa Liidust välja viskamine ... Ja ongi paanikaks põhjust küllaga.
Aga kes on selle tundekuumuse ahju kütjad? Pean kurbusega nentima, et meie lugupeetud ajakirjandus, eeskätt muidugi selle poliitikaga tegelev osa. Iga päev kuuleme, näeme ja loeme ahastamist, lausparempoolsuse rinnaga kaitsmist ning sekka suurt imestamist, et kuidas küll ühiskonda on haaranud nii suur hüsteeria.
Viimasel ajal kõlab selle kõige taustal üha valjemalt hädakisa ajakirjanduse suukorvistamisest. Mõne arvates toimub see kohe-kohe, teiste arvates aga ongi juba käes.
IMESTAMA PANEB, et selle kisakooriga on suuresti ühinenud ka Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) ajakirjanikud. Viimane halenaljakas juhtum meenub meie «Esimese stuudio» etteastest. Noor ajakirjanik (sugu ei tohi mainida) intervjueerib mainekat asjatundjat telemaailmast. Ta punnitab, et saaks vastajalt mingilgi moel kätte hinnangu ERR-i juhtkonna tegevuse taunimiseks. No ei tule seda. Küsitletav uurib hoopis küsijalt, kas teda isiklikult on juhtkond kuidagi survestanud. Vastus kõlab umbes nii, et «Mmhh, ei ole, aga meie toimetus siin stuudios on ka parim ...».
Miks ma alustasin avalik-õigusliku meediaga? Aga seepärast, et sellest nurgast pole küll mingit survestatust märgata: nii teles kui raadios siristab iga linnuke nii, nagu nokk on loodud, kuuleb nii seda kui teist. Samas oleks pisukene enesekontrolli rakendamine üsna tervitatav: sugugi mitte kõik kuulajad-vaatajad pole sillas, kui ajakirjanik küsitlemise asemel põlevi silmi «letisolijat» ründab või patrab nii tuliselt ja ennastunustavalt, et vastaspool peab paluma tal teha väike paus, et saaks ka oma seisukoha vahele pista.
Eelnev ei tähenda muidugi, et ajakirjanikul ei või olla oma isiklikku arvamust ja usku. Siinkohal olekski ERR-i juhtkonnal ülesanne leida ka lausparempoolsusest erineva vaatega tegijaid. See tagaks ajakirjandusele nii vajaliku tasakaalustatuse.
NÜÜD SIIS ERAMEEDIAST. Kordan kohe alustuseks seda, mida juba ühes varasemas kirjutises mõista andsin: leivatükk on kõigile kallis ja või tuleb erilise püüdlikkusega ära teenida.
Suur osa Eesti meediaruumist on eraettevõtluse käes. Ettevõtluse eesmärk on kasum ehk raha. Ja küll sõber sõpra tunneb: meediakuningad seisavad vankumatult muude valdkondade kuningate huvide eest, sest see on kasumlik mõlemale poolele. Mis muud siis vaestel (ma ei mõtle rahaliselt vaestel) leheneegritel üle jääb kui osaleda mängus, kus pall käib ainult ühte väravasse. Mängu alustatakse hüüdega «Joondu! Valvel! Parem pool!» ning rünnak vasakpoolsusesse jätkub in corpore. Liigutav maailmavaateline üksmeel!
Üksmeel oleks iseenesest tore, kui see konkreetsel juhul ei võrduks suukorvistamise pehmema variandi ehk enesetsensuuriga leivaisade rahulolu nimel.
Üks imelik sündroom torkab selles võid ja leiba teenivas keskkonnas veel silma: kõigist teoreetilistest kasumihuvidest sõltumata on kunagine parim ja edumeelseim päevaleht muutunud märkamatult üheainsa erakonna hääletoruks. Ja sealt torust tuleb ikka täiega seda «kõige õigemat» parempoolsust. Lisaks kutselistele sulepiinajatele on hoogu läinud isegi õpetlased.
Imestada pole siin küll midagi. Ka siis mitte, kui laiemalt tuntud õppejõud võtab nõuks laskuda praeguse peaministri laussõimuni. Ikkagi Tartu, heade mõtete linn!
ET JÄÄDA KRISTALSELT ausaks, tuleb tunnistada ka fakti, et lõplikult ei ole kaduma läinud sümpaatsed, tasakaalukad (poliitika)ajakirjanikud. Esimesena mainin «vanu sõpru» Anvar Samostit ja Toomas Sildamit, kolumnist Maarja Vainot ja meie enda Sakala peatoimetajat Hans Väret. Viimati mainituga olen ma sada protsenti nõus, kui ta ütles 4. mai lehes (vaata «Sõnavabadus ja sõnavagadus» – toimetus): «Toimetused ei tohi alluda välisele survele, kuid sama ohtlik oleks loobuda sõnavabaduse piiramise hirmus sisemisest sunnist järgida tõekspidamisi, mis puudutavad eetikat, head maitset, sõltumatust, tasakaalu ja kvaliteeti.» Seejuures minu tagasihoidliku arusaamise järgi kujunebki kvaliteet kõige eelöeldu alusel.