/nginx/o/2011/12/13/874786t1hfb17.jpg)
Poolteise kuu eest sai ansambel Metsatöll maha kauaoodatud kauamängivaga «Ulg», mille tutvustuskontsert jõuab ülehomme Viljandisse. Lauri Õunapuu õppinud kämmalde vahel on Metsatöllu torupill, viled, kandled, ängipill, parmupill, akustiline kitarr, elektrikitarrid ja laul ning uuel plaadil ka tähtis osa lüürikast.
Lauri Õunapuu, Metsatöll ei tõtanud kohe pärast uue materjali ilmumist uisapäisa albumi esitlustuurile, vaid võttis hoopis aja maha. Kas selleks, et kuulajad uue helikandjaga nagu kord ja kohus sõbraks saaksid?
Osalt kindlasti tollepärast, et ehk jõuab mõni lugu meie austajate peas kummitama hakata. Osalt selleks, et lihvida mõnd laulu lavaküpsemaks. Kindlasti ka selleks, et jõuaksime peale välise lähemalt tutvustada ka uue albumi sisu.
Kuidas tegijate poolt vaadates tundub? Kui teistmoodi plaat «Ulg» sai?
«Ulg» on album, millega oleme ise enim rahul. Loomulikult võiks jäädagi kõiki lugusid uuesti ja uuesti ümber seadma, uusi ideid sünnib alati nagu seeni pärast sadu.
Võib-olla johtubki «Ulu» võlu ja rahulolu sellest, et salvestasime albumi väga lühikese aja jooksul ning kõik lood, olenemata erinevusest, kannavad niisugust hetkeemotsiooni, mis tollal, kui plaati lindistasime, parasjagu õhus oli.
«Ulu» teistsugusus seisneb kindlasti muusikale, lüürikale ja seadetele lähenemise vabaduses — rohkem kui kunagi varem.
«Ulg» on märgatavalt kiirema tempoga kui eelmised plaadid ning samas sõnadelt sügavam. Kuidas Metsatöllu sõnad enamasti sünnivad?
Ma ei saa väita, et Metsatöllu lüürikal oleks alati olnud väga süviti võetav tähendus, inimesed otsivad ikka lauludest ja nende tekstidest vaatenurki, mis sobivad neile endile. Sõnadest ei püüagi kuulajad alati midagi ühtviisi leida ning eks iga laululooja pea kõnelema ka enda eest.
Uue albumi sisule oleme pööranud rohkem tähelepanu kui varasematel loominguperioodidel ja et «Ulu» lüürika on karuosas minu sule all paberile saanud, tean mõnda rääkida ka mõtete ning tegemiste tagamaist.
Mõni nüüd lauluks saanud luuletus on juba aastaid vana, mõned mõtted on jõudnud vähem settida. Osa sõnu ja salme kohandasin uutele lugudele ning nende rütmidele — ka pikkustele, sest arvestades «Ulu» laulutekstide jutustavat iseloomu, oli raske mahutada kõiki salme mõistliku pikkusega lauludesse —, lisasin vahesalme ehk refrääne.
Tähelepanelik plaadikuulaja võib albumi vahelehelt avastada, et refräänid on narratiivi paremaks jälgimiseks lisatud laulutekstide lõppu. Metsatöllu lüürika on kindlasti üdini aus. Me ei loo endale tehismaailmu, vaid nendes sõnades olemegi meie ise — meie maailmavaade, igapäevane elu, rahva mälu läbi meie silmade.
Ja ikka eesti keeles.
Loomulikult on Metsatöllu laulutekstid ainult eesti keeltes. Mitmuses sellepärast, et meil on palju kaunis erinevaid ja ilusaid keeli.
Kuusalu ja mulgi keel, mida kõnelesid minu isa- ja emapoolsed esivanemad, olid üsna erinevad. Nüüd elan Võrumaal ning ka siinne keelekümblus on mind palju mõjutanud ja avanud uusi, sügavamaid arusaamu.
Meie keeled on minu arvamist mööda maailmas ühed kaunimad ning häbi oleks jätta need unarusse ja piirduda nuditud kirjakeelega. Meie lüürikas, leidub ka arhaisme, mida kasutati ehk aastasadu tagasi: «kulda» «kuld» asemel, «lapsi» «laps» asemel ja nii edasi. Need annavad keelele veel kaunima rütmi.
«Sõjasüda» on jällegi uusloominguline regivärss mehest, kelle koht ei ole külas adra taga. Et kuulajad segi ei ajaks: me ei töötle rahvamuusikat ja regilaulu, ent see ei takista meid väljendumast arhailiselt.
Meie bassimees Raivo («Rabakandle», «Kivise maa» ja «Kahjakallaste» teksti autor) käis näiteks salvestusajal metsas istumas ning andis seal oma sulepeale voli.
Album on niisiis täies ulatuses, lugude loomisest kuni viimaste kiljatuste ja torupillijorutuste salvestamiseni valminud Lõuna-Eesti metsade vahel, eemal linnakärast ja argimelust. Kuidas selline keskkond inspireeris?
«Ulg» sai salve Hargla kandis meie trummari suvemajas viimastel sellesuvistel soojadel päevadel ja öödel. Mõistagi on looduses ja loodusega lindistamine hoopis midagi muud kui stuudioseinte vahel salvestamine.
Õhkkond oli vaba ning kui tundus, et miski vajab täiendamist või ümber tegemist, proovisime selle seal õunapuude ja kaskede all kohe järele. Vabas õhus on inimene ehk kaalutlevam — eriti kui teda ei sega rutiinne argipäev. Kui ei ole võimalust muusikast eemal olla, saavad albumi tahud tüsedamad.
Loodus mängis muuseas albumil ka ainukese külalisena kaasa: kandletaustale jäid oma elujaatavatel viiulitel musitseerivad ritsikad, kusagil kaugel räppiv külakoer ja ühes loos isegi kurepaari kurkluuks.
Jonnist ja kangekaelsusest ei ole saanud Metsatöllu puhul üle ega ümber ning eks uuski materjal aja üsna kindlameelselt oma vagu. Kui tähtis on teile publiku ja kriitikute arvamus?
On huvitav jälgida, kuidas ja mil määral meist sedakorda aru on saadud. Ent muidugi anname endale aru, et iga arvamus on sulnilt subjektiivne — olgu siis ülivõrretes ülendav või arusaamatuses mahategev. Tähtsad on siiski iseenda arvamus ja sinuga ühist keelt rääkivate lähedaste hinnang.
Kui hakkaksime iga arvamust kunsti etaloniks seadma, kaoks siht üsna pea. Kuniks hundikari ise oma atra veab ja luike-purikaid-vähke aiste vahele pole rakendatud, on vagu sirge.
On avaldatud arvamust, et Eestis võib ühe käe sõrmedel üles lugeda bändid, kes kannavad välja täispika kontserdi. Töll on kindlasti üks. Kui põhjalikult kontserdiks valmistute?
Mängime iga kontserti kui viimast. Metsatöll annab igal kontserdil endast kõik, et esinemine oleks nauditav, eelkõige talle enesele. Kui suudame olla pakutavaga ise rahul, usume, et ka kuulaja ei jää ükskõikseks.
Lõpetuseks võib veel märkida, et suure panuse, vaat et turskemagi kui pillimehed, annavad kontsertide õnnestumisse meie kogenud lava-, heli- ning välkmeistrid Keijo, Janno, Leho ja Raiko. Ning Ahto, meie voorimees ja kaubakuli, seisab hea, et kõik soovijad saaksid soetada meie konservheli ning vajalikus koguses vagivastseid vammuseid.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)