Eesti keele aasta

Roland Tulik

FOTO: Elmo Riig

2019. AASTA ON kuulutatud eesti keele aastaks. Eesti keelest kui riigikeelest räägiti esimest korda vabadussõja ajal 4. juunil 1919 vastuvõetud eelkonstitutsioonilises aktis «Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord». Eesti keele ametlik riigikeele staatus kinnitati 1920. aastal Eesti Vabariigi esimeses põhiseaduses.

Keel on Eesti mõttelugu. Keel on rahvuse ja riigi alustala. Eesti keele aastasse on kavandatud hulk tegevusi ja üritusi.

Kõnekas on fakt, et räägitakse eesti keelest kui emakeelest. See viitab otseselt perele, emadusele. Eesti keele hälliks on pere ja eelkõige ema, kes lausub oma maimukesele esimesed sõnad.

Suhtumine kohalikku keelde on meelsuse väljendus: lugupidamise ja austuse avaldus või vastupidisel korral üleolevuse väljendus.

KEELE KUJUNDAJAD on ka kogukond ja kool. Haridussüsteemis on kandev osa õpikutel. Neis sisalduva ainese esitamine kujundab suurel määral suhtumise emakeelde: kas seda väärtustatakse või peetakse vaid niinimetatud köögikeeleks, mida pole sobilik avalikus ruumis kasutada. Seda on meie rahvas kogenud läbi aastasadade. Ilmekas näide minevikust on kadakasakslus või praegusajal levinud inglise keele ülivõrdesse tõstmine. Kõike seda on soosinud suurrahvaste ambitsioonikus ja riiklikult varjatud ideoloogia.

Mul on õnnestunud tutvuda mõne haridusteemalise väljapanekuga. Viljandi (riigi)gümnaasiumis on väljapanek hariduse andmise ajaloost Viljandis. 1772. aasta oktoobris avati siin esimene kool eestlastest linnaelanikele.

Teise huvitava väljapaneku on toimetanud Mulgi valla Mõisaküla muuseum: «Eesti keele õpikud läbi aja». Muuseumis on vaatajatele eksponeeritud ligi sada teost. Kõige vanem on Carl Robert Jakobsoni koostatud «Kooli lugemise raamat» aastast 1875.

PRAEGU KÄIB meil mõttevahetus muukeelse elanikkonna keeleõppe korraldamise üle. Seetõttu torkas Mõisaküla väljapanekul silma 1924. aastast pärinev õpik «Eesti keele õpperaamat muulastele» (autor Madis Nurmik). Õpik on neljas keeles: eesti, saksa, rootsi ja vene keeles.

Keeleõppele on suurt tähelepanu pööranud väliseestlased, kes põgenesid sõja ajal välismaale. Rohkesti oli Rootsis elavate eestlaste koostatud keele õpikuid.

Isegi Saksa okupatsiooni ajal leiti võimalusi eesti keelt hoida. 1942. aastal anti välja «Lühike eesti keele grammatika kutsekoolidele» (koostaja Henno Jänes).

Tsaariajal trükitud õpikute koostajad on lähtunud rahvalikust mõttelaadist. Õpikutes olid koha leidnud kõnekäänud, mõistatused, vanasõnad, rahvaluule, kunstluule ja muu koduselt mõistetav.

Siinkohal suur tänu muuseumi juhatajale Anu Laarmannile tehtud töö eest!

Õpikute koostamine ja trükkimine ning lugejaskonnale kättesaadavaks tegemine oli 100–150 aastat tagasi vaevarikas aeganõudev protsess. Aga on ka näiteid, kus riigivõim on tegutsenud väga efektiivselt ja jõuliselt.

Teen siinkohal põgusa viite õpikule, mis nägi ilmavalgust vahetult pärast 1940. aasta juunipööret Eestis. Kuigi õpik on mõeldud keeleõppeks, kannab see ängistavat pitserit ja kajastab valitsevat olukorda Eestimaal. A. Klaving ja P. Puusepp, «Vene keele õpik koolidele», kirjastus Kool, Tartu. Koostajad on märkinud eessõnas kuupäeva 23. juuli 1940.

Teatavasti toimus juunipööre 21. kuupäeval. Tähelepanuväärne on asjaolu, et vaevalt kuu ajaga saadi õpik kaante vahele. Kõik oli eelnevalt planeeritud: koostamine, redigeerimine, trükkimine, lubade hankimine ...

Mida erilist see raamat siis sisaldab?

Leheküljel 96 on ära toodud loetelu Nõukogude Liidu vabariikidest. ENSV on kirillitsas 16. kohal. Lehel 93 on suure juhi Stalini portree.

Koostajaid ei häirinud juriidiline aspekt ega rahvusvaheliselt tunnustatud lepingud. Eesti oli õpiku trükkimise hetkel veel iseseisev riik ja Rahvaste Liidu liige. Teatavasti võeti Eesti Nõukogude Liidu koosseisu 5. augustil.

IGAS EESTI KEELE aasta kuus on mõni keskne sündmus. Aprill oli kuulutatud eesti keeleteaduse kuuks. Mai on terminoloogia ja oskuskeele kuu.

Eesti keel on meie ühine väärtus ja põhiosa eesti identiteedist. Hoidkem ja kandkem seda.

Tagasi üles