Esmajooksja reportaaž. Surm siin või Sammulis

Marek Tiits leidis endas veel staadionilgi jõudu mitmest kaasjooksjast mööda mina. Ta läbis raja tunni ja 16 minutiga. Foto: Maarja Möldre

Viljandi Tuleviku kogukonnajuht Marek Tiits osales esimest korda ümber Viljandi järve jooksul ja tundis end finiši eel nagu Emil Zátopek.

KOGU SELLE ETTEVÕTMISE, elu esimese järvejooksu järel, on järeldus tegelikult lühike: karta võis hullemat.

Päevake enne jooksu nenditu, et torman Tuleviku klubi pundist rajale klubikontori kõige ebasportlikuma tegelasena, ei olnud kaugeltki liialdus. Hulga endiste ja praeguste mängijate, noortetööjuhi Vansi, peatreener Posti, noortetreenerite ja endise peatreeneri Lelovi kõrval ma seda päris kindlasti olengi. Endiselt tubakasõltuvuse küüsis, pehme päästerõngas ümber puusade ning pärast 21 aasta tagust kaitseväeteenistuse lõpetamist alles viimased paar aastat kolm korda nädalas regulaarselt harrastajate pundi jalkatrennides sportinuna ei saanud ega tahtnud ma kuidagi oma füüsilise vormiga eelnimetatutele vastu hakata.

Eesmärke oli kolm: trass iga hinna eest läbida, kepikõndijatele mitte jalgu jääda ja kõige selle juures elunatuke alal hoida. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõik neist said täidetud. Great success!

STARDISEGADUSES RÄHELDES sain normaalse sammurütmi sisse alles Huntaugu mäest üles rühkides. Seal tunnetasin esimest korda, et kurat, siit võib täitsa viisakas elamus tulla. Võtsin mäkke joostes mitmest kaasjooksjast kaunis kergesti mööda ning mind nii jalgrattasõidul kui sageli jalkatrennides kimbutav säärelihaste "lukkuminek" ei andnud endast ainsatki märki. Omajagu vunki lisas klubijuht, kes mäepervel mulle koos oma perega ergutusi hüüdis.

Iseendale mõttes hurraa-karjumiseks siiski veel põhjust ei olnud. Kaine mõistus ütles, et esimese paari kilomeetri põhjal on selleks jaburalt vara.

Orikal, esimeses joogipunktis pärast nelja kilomeetrit, lubasin endast suure pundi taganttulijaid mööda, sest ehkki kogemusi rahvaspordiüritustelt vähe, adusin kuklaluuga, et vett ja spordijooki tuleb võtta rahulikult, ent mitte ülemäära. Kaks väikest topsi vett ja kolm lonksu spordijooki andsid meeldivalt vurtsu juurde.

Läbi soo lõikamise kiusatus oli täitsa olemas, ent kui kangastus see, kuidas ma mudaste jooksujalatsitega hiljem Sammuli mäest üles koperdan, läksin mööda põhitrassi koos suure pundiga.

"SURM SIIN VÕI SAMMULIS" olin päev varem sedastanud. Ja nüüd see Sammuli siis tuli. Kuues kilomeeter ja esimene kiusatus kõnnitempole üle minna. Otsustasin, et kuni mäkketõus hinge kinni ei võta, ma kõndima ei hakka, sest miski mu sees ütles, et kui praegu hoog maha võtta, siis maha tema jääbki ja surm Sammulis saab reaalsuseks.

Kaks järsemat küngast võtsin siiski kõndides, sest praktiline pool pealuust hoiatas, et ära nüüd, mehike, lolliks ka mine, sul pole isegi pistma veel hakanud, aga küll ta hakkab.

Hakkas kah. Pärast Sammuli künkaid, kust edasi lauskmaa ja allamägeminek, läks kogu seltskonna tempo tuntavalt üles ja et ma sellest pundist maha jääda ei tahtnud, tuli nendega kaasas püsida. Ja siis tundsin esimest torget paremas küljes. Õnneks sain sellega kenasti hakkama, sest kogu senise trassi jooksul olin tempo hoidnud jõukohase, noh, sisuliselt sörkinud, mitte jooksnud, mis aitas kaasa sellele, et pulss püsis normis.

Mõnesaja meetri jooksul pärast teist joogipunkti puhistasin hingamisharjutusi teha. Aitas, torked küljes vaibusid aegamööda. Üle Viiratsi viljapõllu tulles läks tunne juba päris kenaks kätte ja hakkasin mõttes plaanima grandioosset lõpuspurti.

GRANDIOOSSUSEST OLI ASI muidugi kaugel, ent Viiratsi mäest alla tulles suutsin paar tuttavat tegelast siiski selja taha jätta. Jooginälg kimbutas juba kõvasti ja Kösti punktis rabasin topsid mõlemasse kätte: üks pähe ja teine kõhtu.

Ja oh sa paganas, kus siis äkki tuli tuhin sisse! Hakkasin järjest lähenevaid selgasid ründama ning võtsin Tartu tänaval, kus sõber Rain mind lähenemas nähes ennastunustavalt huilgas, mööda oma paarikümnest jooksjast.

Pööre Aasa külalistemaja juurde andis veelgi vunki juurde ja staadionikattele jõudes tundsin ennast juba nagu Emil Zátopek ning vedrutasin veel finišikoridoris kolmest kaaskodanikust mööda.

Finišijoon, transponderi piiksatus ja tehtud ta oligi. Ei olnud mul aimu ajast ega kohast, aga ma olin selle ettevõtmise läbi teinud, ellu jäänud ja kepikõndijate mõnavat naeru ka tunda ei saanud. Tehtud, raisk!

Hiljem selgus, et läbisin raja tunni ja 16 minutiga, mille peale Tölpa tunnustavalt nentis, et see ongi umbes selline aeg, millega meiesugused peerud peaks raja läbima. Startisin numbriga 2534, lõppkoht 2018.

Elus, tehtud, uhke ja tänulik.

TÄNULIK OLEN KA koduklubile. Paari aasta eest Tulevikus käima lükatud harrastajate jalkatrennid on aidanud laduda füüsilisele vormile põhja, millega rahvajooksul häbisse ei jää. Seda isegi hoolimata asjaolust, et olen jooksualadel olnud eluaeg absoluutne kräpp.

Ehk lühidalt: kaks-kolm korda nädalas sõpradega poolteist tundi jalkat taguda ei ole mitte lihtsalt hea sõpruskonna tekkimise eeldus või kaalulangetamise garant (meie pundis on kahe aasta jooksul väga-väga mitmest kõhukast keskealisest kodanikust saanud siledad ja seksikad härrad, pane või naisteajakirja kaanele!), vaid abi ka kergekäeliselt antud lubaduste enam-vähem sirge näoga täitmisele.

Kas ma olen stardis ka 2020. aasta Viljandi järvejooksul? Te veel küsite!