Muud polegi vaja kui kannatust ja sooja südant

Elle Are on puuetega inimestega tegelnud juba kakskümmend aastat. Foto: Elmo Riig / Sakala

Rahvusvahelisel puuetega inimeste päeval, 5. detsembril Tallinnas korraldatud konverentsil «Kultuur ühendab?!» tunnustati kümmet tublit Eesti inimest, kel jätkub tahtmist ja südamesoojust tegelda puuetega inimestega.

Viljandist said tänukirja ja auhinnavaasi invateatri Karlanda kunstiline juht Itta Arak ning kultuuriaktivist ja luuletaja Elle Are.

Tihti Viljandis

Põhiliselt Pärnumaal elav Elle Are liigub tihti ka Viljandis. Neil päevil tuli ta siia koos fotograaf Mati Mõttusega valminud kauni seinakalendri pärast, mille esitlus on peatselt Viljandi raamatukogus.

Puuetega inimestega on Elle Are tegelnud kaua. Ta meenutab 20 aasta tagust aega, mil kultuurikolledži tollane juht Enn Siimer pakkus talle kui teatripedagoogile kursust, mis oleks ette valmistanud näitejuhte puuetega inimeste kodadele ja hooldekodudele.

«Algul mõtlesime küll näiteringidele, aga õige pea sai sellest hoopis laiem kultuuriõpe,» räägib Elle Are.

Kui esimene lend oli lõpetanud ja mööda Eestit laiali lennanud, tekkis õppejõul soov näha, millega noored tegelevad. Kokkutulemisest sai peagi üleriigiline puuetega inimeste taidlusfestival, mida tänavu suvel peeti juba 16. korda.

Ka vahepeal ei soiku tegevus. Uue töösuuna kätte saanud, läks Elle Are Tartu ülikoolis korraldatud draamateraapia kursustele, kus õpetas väljapaistev spetsialist Ruuda Palmkvist Rootsist. Nelja-aastase õppe järel sai ta esimese astme diplomi ja õiguse teisi õpetada.

Nüüd tulevad puuetega inimeste näiteringide juhendajad igal aastal korra Viljandimaal kokku, et selles vallas uusi teadmisi saada ja vanu meelde tuletada.

Ravimeetodid on juures

«See on nagu näidendiproov ikka, ainult ravimeetodid on juures,» ütleb Elle Are oma töö kohta.

Ta räägib, et me kõik oleme vähem või rohkem suletud, aga puuetega inimesed on hoopis rohkem enesesse sulgunud. Kõigepealt tuleb nad kestast välja aidata, siis läheb nii suhtlemine kui laval esinemine märksa lihtsamalt.

Samas tunnistab ta, et see on väga raske töö, eelkõige emotsionaalselt. Ta meenutab haiget tütarlast, kes oli pärast ühe luuletuse lugemist nii kurnatud, et heitis sinnasamasse põrandale pikali. Sellist asja ei saa kuidagi ükskõikselt pealt vaadata.

Elle Are on kirjutanud ka puuetega inimestele mõeldud näidendeid.

«Seda teen küll põhiliselt Itta Araku pealekäimisel,» tunnistab ta naerdes. Ka praegu Eesti suurimat vaimupuudega inimeste teatrit Karlanda juhendav Itta Arak on tema õpilane, kelle näitel võib pedagoog üles lugeda kõik omadused, mida selline töö nõuab: Itta on raudse tahtejõu ja lõputu kannatusega, lisaks sellele on tal hea süda.

Viljandi on ikka see tore koht, kus puuetega inimestega tegelev sõprusring kokku saab, et vastastikku toeks olla, üksteist innustada ning uskuda, et see keeruline ja vähetasustatud töö on tegemist väärt.