Etturi väärtus võib ajas kasvada, ent ta ohverdatakse alati esimesena

Marek Tiits kolumnist

30. aprill 2019, 0:01 5 min lugemist

Meil on vabadus valida päevapraadi, autot ja puhkusereisi ning otsustada, kas soovime koogi kõrvale suurt või väikest piimakohvi. Sääraste harjunud olmevabaduste tarvitamise pärisvabadus aga ei tule hinnata. Ja hinna maksid selle eest etturid, kelle olemuse üle nüüd vabalt arutleda saame. Ugala paneb oma tükiga «Etturid» vaataja mõtlema. Sellest piisab. Etturid on oma töö teinud. Fotol Valdur (Karl Robert Saaremäe, vasakul) ja Agu (Martin Mill). FOTO: Heigo Teder

Mida sa teed, kui midagi polegi enam teha? Ainult nägu. Jah, nägu saab teha, et sa ei tea seda veel. Et sa ei tea, et lõpp tuleb ning minek on vaid ühele poole. Lõpu poole. Pimedusse. Sest kust seal see valgus.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele

Tellijale

Metsavendlus on Eesti lähiajaloo kõige vastuokslikum ja enim kirgi küttev teema Saksa mundris võidelnud eestlaste kõrval. Arvamuste lahknevus jooksis ja jookseb seniajani suurelt jaolt mööda etniliste maailmapiltide piire.

23.10.2020 26.10.2020

Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.

Logi sisse

Sul ei ole kontot?

Loo Postimees konto