Viljandi haigla kirurg Bruno Põder manitseb jalakäijaid talvisel ajal ettevaatlikkusele, sest tema hinnangul tõrjutakse libedust kehvasti ning seetõttu tuleb sagedasti ette luumurde.
Arst hoiatab linlasi libastumise eest
7. jaanuar 2009, 17:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Traumapunktis ehk erakorralise meditsiini osakonnas töötav Bruno Põder märgib, et mõni selline õnnetus lõpeb väga kurvalt ning osa kukkujaid, eriti vanemad inimesed, jäävad tüsistuste all kannatama.
Bruno Põder, kas libedaga kukutakse hooti või juhtub seda pidevalt?
Nii kui libedaks läheb, kasvab luumurdude arv tavaliselt mitu korda. Nii on see olnud ka viimastel päevadel. Näiteks uue aasta esimesel esmaspäeval murdis kõigest nelja tunniga luu pool tosinat inimest.
Põhjus on lihtne: paljusid kõnniteid ei liivatata ega kruusatata, rääkimata sinna tekkinud jää lõhkumisest. Pole ime, et õnnetusi juhtub peaaegu iga päev. Kui luumurde polegi, on kukkudes põrutada saadud või liigeseid nikastatud.
Kui raskelt või kergelt enamik libedaohvreid pääseb?
See on subjektiivne: arsti hinnangul kõige kergem vigastus võib olla kannatanule raske.
Aeg-ajalt juhtub siiski ka väga tõsiseid õnnetusi. Mõni nädal tagasi kukkus 19-aastane neiu Centrumi juures, diagnoosiks selgroo esimese nimmelüli murd. Selgroomurd on väga raske õnnetus, see võib lõpetada halvatuse või liikumishäiretega. Õnneks läks sel tüdrukul hästi ja tema paraneb täielikult.
Möödunud reedel kukkus 88-aastane naine koduõuel ning murdis parema jala reieluukaela ja mitmest kohast parema käe luud.
Mõnele õnnetule tähendab kukkumine hilisemat invaliidistumist, see võimalus ohustab eeskätt vanemaid, pensionärieas inimesi.
Teisalt võtab ka lihtsamast luumurrust paranemine aega ja inimene on sel ajal töövõimetu. Isegi vaid käeluumurruga inimene võib olukorrast ja oma töö iseloomust sõltuvalt viibida kaks-kolm kuud haiguslehel.
Nii et sel ajal, kui räägitakse majanduslangusest, ei võeta suurt midagi ette, et lihtsalt tänavaid liivatades säästa inimeste tervist ja seega nende tööd meie üldise heaolu nimel.
Haiguslehel viibiv inimene saab suurema osa töötasust haigusrahana kätte. Kui aga vigastus on tõsine, ega siis tervist enam keegi tagasi too.
Kas libedad tänavad teevad muret vaid praegu või on see ka varem nii olnud?
Paraku on see nõnda kogu aeg olnud, nii Vene ajal kui praegu.
Kas ei tundu see mitte lootusetu olukord olevat?
Ei, lootusetu küll mitte. Vastupidi, olen veendunud, et hea tahtmise juures saab asja paremuse poole pöörata. Ühest küljest peaksid tänavate heakorra eest vastutajad libedusega võitlema. Teisalt on linnavalitsus see, kes peaks heakorda kontrollima ja vastutajaid korrale kutsuma.
Kuidas linnavalitsus kontrollimise ja korralekutsumisega hakkama saab?
Kehvasti. Minu arvates ei pühenda linnavalitsus libedusele piisavalt tähelepanu.
Kuidas olete ise libedatel tänavatel jalakäijana hakkama saanud?
Käin palju, autoga sõidan vähe. Läinud pühapäeval kukkusin kolm korda, aga läks hästi. Enne jõule kukkusin aga nõnda, et nädalapäevi oli tuharate piirkond valus. Õnneks luid ma murdnud pole.