Talv ja talilinnud lasevad end oodata

Rasvatihased eelistavad talvel süüa päevalilleseemneid. Seejuures kulub neil iga seemne koorimiseks keskmiselt minut. Foto: Elmo Riig / Sakala

Tänavu kipub talv õige kauaks taeva jääma, kuid isegi jõulukuu lumeta algus paneb mõtlema, kuidas toita meile talvitama jäänud linde.

Põhja-Atlandil sünnib iga mõne päeva takka äge tsüklon, mis kaardub üle Skandinaavia Kesk-Venemaani välja ja tõkestab meile külma toovate kirdevoolude tee. Sünoptikud ei söanda jõulukski õiget talve lubada.

Kas niisugune hilissügis on tavatu? Oh ei, meil ja mujal Läänemere maadel on sellist pehmet detsembrit olnud varemgi. Mäletan, et 1960. aastal lahkusid luiged Matsalu lahelt alles 15. jaanuaril.

Mitmel viimasel talvel sulaks jäänud maapind lubab arvata, et vahepealne üsna külm «väike jääaeg» on läbi.

Tänavu oli laululindude sügisränne üsna loid. Kablis saadi neid rõngastada ainult 5300 — mitu korda vähem kui tavaliselt. Selle kasina saagiga ületas 43. hooaega töötav Kabli linnujaam suure linnurüsa abil rõngastatute koguarvult 600 000 rajajoone.

Võib-olla tõesti tunnetasid pöialpoisid ja tihased, kes muidu siit massiliselt läbi on rännanud, et loodus lubab neil eeloleva talve kodupaigas üle elada? Mõne kuu pärast oleme targemad. Lootkem siiski, et see kasin ränne ei ennusta hääletuid kevadeid.

Lisasööt väikelindudele

Küllap oleme juba kokku leppinud, et veelinde, nagu sinikael-parte ja kühmnokk-luiki me talvel toiduga, iseäranis saiaga enam ei poputa.

Viimastel talvedel on pardilesilad muutunud üsna räpaseks. Ei ole uuritud, millised ohtlikud viburloomad, bakterid ja viirused koos pardiroojaga Viljandis mööda Valuoja allavoolu järve jõuavad.

Väikelindudele tuleks siiski lisasööta pakkuda — muidugi püsivalt ja kindlates kohtades. Tihased, rohevindid, puukoristajad ja teised toidulaudade külastajad harjuvad ju pidama sealt saadavat igapäevaseks taevaanniks. Inimliku unustamise korral jäävad nad ootama, et midagi ikka tuuakse, ega asu looduslikke toiduvarusid otsima. Piisab ühest näljapäevast, et soojendusenergiata jäänud tihane pakaseööl päästmatult alla jahtuks.

Toiduvajadusest rääkides võtkem mudeliks rasvatihane. Tema ööpäevane energiavajadus 20—25 külmakraadi juures on 110 kilodžauli ehk 26 kilokalorit. Seda on kõigest sada korda vähem kui inimesel, ehkki tihase kehamass on inimese omast 350 korda väiksem.

Väike kehapind kaotab soojust märgatavalt rohkem kui suur, nii et põhiainevahetuse ja liikumisenergia kõrval kulub linnukesel lihaskiudude mikrovibreerimise kaudu soojuse saamiseks suhteliselt rohkem «kütteainet».

Põhilise energia saab tihane rasva- ja glütseriinirikkast toidust, nagu putukatest ning nende nukkudest ja munadest.

Asendustoiduna eelistab ta päevalilleseemneid, mille energiasisaldus on 25 kilo­džauli grammi kohta. Et üliintensiivse seedimisega tihane omastab sellest üksnes kolmveerandi, kulub tal päevase energiavajaduse rahuldamiseks 120 kestata päevalilleseemet — tervelt kuus grammi. Et õli annab linnu keres «põledes» peale süsihappegaasi ka vett, siis tihased juua ei vaja.

Toidumajakese juures söönuks saamine võtab aega. Iga seemne koorimiseks läheb tihasel keskmiselt minut, uue toomiseks pool minutit. Isegi toidu pärast kisklemata kulub toitumiseks kolm tundi — pool valgest päevast. Põhja pool on päevad lühemad ning just toitumisaja lühiduse tõttu ei jää rasvatihased Põhja-Soome talvitama.

Toitmisviise on mitu

Üheülbaline toit ei rahulda kellegi organismi, sestap võiks tihastele vaheldusena pakkuda traditsioonilist magedat pekki ning rapsiõlis ja searasvas praetud kaerahelbeid. Tai- või hakkliha külmub toidulaual kontkõvaks ja tihase nokk ei saa sellest jagu.

Puhtu linnujaama tuntud valvur Elmar Savi riputas tihaste ja teiste lindude tarbeks sügisel üles nülitud kährikukeresid. Väinamere ranniku pehmema kliima tõttu ja vareslaste kaasabil jäid neist kevadeks alles üksnes skeletid.

Minu koolipoisipõlves ei keelatud kasvatada kanepit. Selle seemned olid tihastele meelepärased ja mingit narkouima polnud märgata. Ka praegu müügil olevates rasvapallides on teiste seemnete kõrval vahel kanepi omi. Toidupallide ainus viga on see, et pakasega muutuvad need tihastele liiga kõvaks. Sellepärast soovitangi kaerahelbeid ja hirsiteri praadides kasutada ka õli.

Et suurem osa lisatoitu ei langeks tihaseid toitepaigal ahistavate varblaste roaks, võiks sulamid välja panna toitekellukestena. Selleks torgake keraamilise lillepoti põhjast läbi korgina toimiv pikk pulk ja valage sula toitesegu hanguma. Tardunud seguga kelluke riputage puuoksa külge, põhi ülespidi, nii et tihane saab allapoole küündiva pulga külge klammerdudes potis olevat toitu nokkida. Varblased enamasti nii osavad pole.

Tavalise linnumajakese või toitelaua suurim viga on see, et linnud hüplevad ja tammuvad sinna puistatud seemnete sees ning paratamatult reostavad neid, nii et tekib haiguste ülekandumise oht. Sestap tuleks meisterdada toiteautomaate, kust seemneid valgub aluskaussi jaopärast.

Lihtsaim moodus on naelutada klotsi külge nii-öelda seljatugi ning panna selle külge kinnitatud seemnetega täidetud plastpudeli alla klotsile karbike või kausike, kuhu linnud jalgupidi sisse ei mahu. Paraja vahe korral valgub alusele jaokaupa seemneid.

Haigused levivad

Teratoidulistele vintlastele (leevike, rohevint) ja talvikestele on meelepäraseim söögipala kooritud kaera- või hirsiterad. Putuktoidulised tihased neist suurt ei hooli: kaeral ja hirsil on toiteväärtus üle kahe korra väiksem kui päevalillel.

Üks talvike sööb päevas 16-17 grammi koorimata kaera — enam kui poole oma kaalust. Ka teratoidu kõrvale suur osa linde ei joo, nii et veenõu ei pea toitekohale panema.
Küll aga vajavad toidu seedimiseks vett tuvid, kes peale joomise madalates loikudes ka suplevad. Seejuures pudeneb vette haigusetekitajatest kubisevaid väljaheiteid, mistõttu nakkus levib tuvide seas hõlpsalt.

Peale äsja avastatud ja mitmes Eesti linnas avalduva viirustekkese paramüksoviroosi on tuvid vastuvõtlikud ka paarile algloomadest viburlastest tekitatud taudile, näiteks koktsidioosile ja haavand-trihhomoniaasile. Need haigusetekitajad ei talu külma, aga tänavune pikk sügis on neile soodne.

Õnneks on kaks viimati mainitud tõbe üsna liigiomased ja lindudelt inimestele üle ei kandu. Seda ei saa paraku väita lindude paramüksoviiruse kohta, mis (või kes) põhjustab inimesel «kergeid kopsunähte» — alaägedat kopsupõletikku, mis võib nõrgestatud organismi korral vajada pikka ravi.

Jah, maakohtades on praegu majade juures linde vähe näha, sest metsas on tormiga varjulisem ja seal pole seni toitu nappinud. Ka põhja poolt tulevad talikülalised, näiteks siidisabad ja hallõgijad pole sedapuhku veel kohal.

Aga Soomes nähtavat tihaseid toitmiskohtadel juba massiliselt. Muide soomlased söödavad sulissõpradele igal talvel neli kuni viis tuhat tonni päevalilleseemneid — linnudki tunnevad end meie hõimumaal mõnusalt.