Sajad piimaandjad mõnulevad uutes euroopalikes häärberites

Osaühingu Karpo piimaandjad on oktoobri lõpul avatud uue koduga kohanenud ning lasevad mõnuga oma turjal tegutseda moodsatel puhastus- ja sügamisseadmetel.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Võib oletada, et lõppeval aastal on reibaste puhkpillihelidega tutvust teinud enneolematult suur hulk eestimaiseid lehmi, sest mõne kuu vältel on üle maa avatud rohkem uusi karjalautu kui kunagi varem.

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri sõnul on kutseid uute farmide avamistseremooniatele tänavu tema töölauale sadanud nagu küllusesarvest.

«Kõikjale pole ma jõudnud, aga kümmekonnas kohas olen tõepoolest lindilõikamisel abiks käinud,» ütleb ta ning märgib, et viimane pidulik hetk oli alles sel teisipäeval, kui Ida-Virumaal Kärasi külas lasti sõralised Eesti moodsaima söötmis- ja lüpsitehnoloogiaga Maage talu lauta.

Kui majanduslanguse kõige tumedamad päevad sundisid piimatootjaid nii nagu enamikku ettevõtjaid äraootavale positsioonile, siis viimasel poolteisel aastal enam-vähem stabiilsena püsinud kokkuostuhinnad on neile tunneli lõpus taas tule süüdanud ning andnud julguse kriisi eel tehtud investeerimiskavade juurde naasta.

Lüpsiloomade arv ei kahane

Ehkki tootmine on viimastel aastatel efektiivsemaks muutunud ja eestimaine piimatoodang seeläbi tasahilju kasvanud, on lüpsilehmade koguarv aasta-aastalt vähenenud. Nüüd on üle tüki aja tärganud lootus, et ametnikud võivad aastavahetusel viimase 12 kuu statistikat vormistades tõdeda, et loomi on sama palju kui aasta varem või isegi veidi rohkem.

«Prognoosid näevad pikas perspektiivis ette toiduainete hindade kasvu ning see annab põllu- ja loomapidajatele kindlustunnet, et areng on võimalik,» räägib Helir-Valdor Seeder. «Kasv pole muidugi ühtlane, vaid väikeste üles-alla kõikumistega, sest kogu põllumajandus sõltub looduslikest oludest. Aga suurt langust ei ennusta praegu keegi, pigem vastupidi.»

Samal ajal on osa piimatootjatest sundseisus, kus tuleb valida julgete investeeringute ja hääbumise vahel. Nimelt taotlesid paljud 2-3 aastat tagasi, vahetult enne suurt majanduskriisi põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametist (PRIA) investeeringutoetust, kuid lükkasid selle kasutamise võimalikult kaugesse tulevikku.

Puuduvat summat endal tagataskus polnud ja pangast krediidi saamine oli muutunud ootamatult raskeks.

Nüüdseks on armuaeg otsas ja tuleb otsustada, kas lasta juba väljavõideldud toetus allavett või investeering siiski raskusi trotsides ära teha. Suurem osa on eelistanud tegutseda.

Nii nagu paljudes teisteski valdkondades, on Viljandimaa selles osas Eesti keskmiste seas. Võrreldes Järvamaa, Jõgevamaa, Tartumaa ja Lääne-Virumaaga on siin viimasel ajal põllumajandusse investeeritud vähem, kuid samas pole põhjust siinseid ettevõtjaid ka sabassörkijateks tituleerida.

Oktoobris Mustla lähedal 350 piimalehma tarvis moodsa lauda ja sõnnikuhoidla valmis saanud osaühing Karpo plaanib renoveerida uusehitise kõrval vana nõukogudeaegse lauda, kuhu saaks paigutada 400 lüpsilehma. Ettevõtte juhi Kalev Nurga sõnul on eesmärk pidada kompleksis 760 lüpsilehma ja sama suurt noorkarja. Praegu on kõiki loomi veidi üle 800.

Uus laut andis ruumi juurde

«Nüüd, kus meil on uus laut, saame edasi minna. Varem polnud ruumi. Aga tegutseme ikka tasapisi. Meil pole nii palju raha, et kõike korraga teha ja 2-3 laudatäit lehmi juurde osta. Ja ega see mõistlik olekski, sest siis tekiks mure sööda varumisega,» selgitab Nurk.

Nurga farm ei kuulu nende hulka, kes investeeringutoetuse kasutamisega viivitasid. Toetus kaubeldi välja alles tänavu kevadel ja kohe pandi ka lauda ehitus käima. Ehkki PRIA survet firmal turjal polnud, oldi ammu jõutud arusaamiseni, et üksnes veneaegse lauda lappimisega kaugele ei jõua. Et tulla toime ahta tööjõuturuga ja olla pankadele sobiv partner, on tarvis tööviljakust tõsta. See on võimalik üksnes tänapäevaste hoonete ja uue lüpsitehnoloogiaga. Pealegi suruvad peale karmid keskkonnanõuded.

Moodne laut läks firmale maksma ligi miljon eurot, sellest üle 370 000 euro saadi PRIA toetusena. Ülejäänu tuli laenata pangast. «Korraldasime finantspartneri leidmiseks vähempakkumise, millest võttis osa neli panka. Võitjaks osutus Norra päritolu DNB, kes on viimasel ajal paljudele teistelegi Eesti põllumajandusettevõtjatele vastuvõetavaid tingimusi pakkunud — märksa paremaid kui Eesti tuntumad pangad,» räägib Nurk.

Prognoose on raske teha

Kalev Nurga sõnul on suur küsimus, mis saab pärast 2013. aastat, kui eurotoetuste jagamises algab uus periood. Tema teada liigub igasuguseid jutte ning ei saa öelda, et siinsed tootjad nende valguses ülearu optimistlikud oleksid.

Nurk möönab, et piima kokkuostuhinna pärast ta eriti ei muretse, ehkki see on praegu väikeses languses. «Prognoose on raske teha. Ühest küljest on õigus neil, kes ütlevad, et toiduhindade langust maailmaturul pole karta, sest nõudlus ei kao kuhugi. Teisalt ei garanteeri miski, et suurte vajadustega maad toidu eest ka maksta jõuavad. Elame, näeme: meie farmil on laudalaen kümneks aastaks kaelas ja selle kinnitagumisest pääsu pole.»

Ka Paistus tegutseval osaühingul Saimre valmis mõne aja eest uus 500kohaline laut koos lüpsiplatsiga. Ettevõtte juhatuse liikme Toivo Tengi sõnul sundis neidki kaalukat sammu astuma esmajoones tööjõu nappus. Lüpsiplatsi eelis seisneb selles, et seal tullakse toime väiksema hulga töötajatega. Kui enne oli laudas tööl 18 inimest, siis nüüd on 13.

Samas tunnistab Teng, et laut on viimased kuud heast kokkuostuhinnast hoolimata kahjumit kandnud. «Loomade kolimine, karja suurendamine ja pidamistingimuste muutmine toovad paratamatult mõneks ajaks kaasa toodangu kahanemise. Öeldakse, et kulub aasta, enne kui olukord uuesti stabiliseerub,» põhjendab ta.

Erinevalt põllumajandusministrist Teng piima kokkuostuhinna edaspidisesse tõusu ei usu ning ütleb, et rahul võib olla siis, kui suudetakse praegust taset hoida. «Pigem käivad jutud, et sellise hinnataseme juures on raskusi turustamisega, sest rahval napib endiselt raha ja selle võrra ostetakse vähem.»

KOMMENTAAR

KALEV NURK,
Karpo juht

Ennustamine on tänamatu töö. Aeg on näidanud, et toiduainetööstuses tuleb ette igasuguseid ootamatusi.
Mäletan, kuidas ma 2007. aastal «Sakalale» antud intervjuus prognoosisin, et varsti hakkavad ka hiinlased piima jooma ja see avab meile uued suured võimalused.
Nüüdseks on asjad läinud hoopis nii, et hiinlased ise lubavad kümne aasta pärast piimasaadusi eksportima hakata. Kujutage ette, nad on suutnud valdkonda arendada sellises tempos, et toidavad oma miljard inimest ära ja jääb ülegi!

Tagasi üles